Archive for jaanuar 2009
Miks ebaõnnestumine, läbikukkumised ja tagasiminekud on kasulikud
Pildi autor Slaff Bondaruk
Mõnikord tuleb ette selline päev, kus kõik läheb hästi, sa oled hoos ja ei saa lihtsalt midagi valesti öelda, tunned ennast enesekindlalt. Ja siis ärkad hommikul üles, ning kogu inspiratsioon on kadunud. Satud jälle seltskonda ja lihtsalt ei suuda leida midagi, mida öelda, oled ebakindel ja kõhklev.
Teine päev on selline, kus miski ei suuda sind peatada – sa hüppad järjest raskete ülesannete kallale ja tegeled nendega, võtad oma ülesanded ette kui liinitööline, märkides järjest igaühe juurde linnukese – tehtud! Ja siis mõni päev hiljem magad sisse, toa koristamise asemel lähed arvutisse, endale kasulike asjade tegemise asemel oled orkutis või Facebookis, raiskad aega, viivitad.
Ma räägin praegu juhtudest, mis on mul endal olnud, kuid olen kindel, et need langevad kategooriasse Väga Sagedane Juhtum.
Kukkumine välja sellest edu ja saavutamise tundest võib olla valus. Võrdlusmoment praeguse ja endise vahel on tugev, ja kahtlemata tekib ka tunne, et oled millestki väärtuslikust ilma jäänud. Kui sa seda enda jaoks negatiivselt tõlgendad, paneb see sinu enesehinnangule suure põntsu.
On ka parem viis.
Ma lähtun sellest, et ei ole olemas “õigeid” ja “halbu” viise millestki mõelda – on vaid kasulikud ja kasutud mõtteviisid. Ja praegusel juhul kõige paremaid tulemusi andev viis olukorda tõlgendada on nii – läbikukkumised ja tagasiminekud on isikliku kasvamise aluseks. Nad moodustavad vundamendi, ilma milleta miski muu ei saa püsti seista. Ainult ebaõnnestumisi kogedes on võimalik areneda.
Miks see nii on?
Vastus on lihtne: iga ebaõnnestumine on õppekogemus.
Mõtle mõnele hiljutisele juhtumile, kus mingisugune katse läks totaalselt aia taha. Mõtle, mis õppetunni see juhtum sulle õpetas, ja kuidas sa oskad nüüd paremini käituda. Võrdle seda õppetundi hinnaga, mida sa pidid maksma. Ma usun, et sa leiad enamuse ajast, et sa tegid tegelikult väga hea diili ja ostsid odava hinnaga õppetunni kogu eluks!
Teine põhjus, miks läbikukkumine on hea: analüüsiparalüüs.
See on pigem normiks kui erandiks, et me tuleme suurepärase idee peale hea kavatsusega see asi ka ellu viia, kuid siis jääme toppama. “Mis siis, kui ma teen seda ja minu üle hakatakse naerma? Mis siis, kui see paistab kohatu? Mis siis, kui lõhun midagi ära?” Ja me analüüsime ja analüüsime ja analüüsime, kunagi tegudesse jõudmata.
Kuidas näeks ideaalis asi välja? Sa võtad relva kätte, sihid, ja tulistad. Praktikas me aga lihtsalt sihime ja sihime ja sihime. Tulista lõpuks ometi!
Ole peaaegu hullumeelne!
Seda nimetatakse ready-fire-aim lähenemiseks – sul tekib idee, sa planeerid seda lühidalt, ja viid selle siis kohe ellu. Idee – BANG! Idee – BANG! See töötab nii hästi, sest sa kasvatad endale lühikese ajaga kogemustepagasi, mille abil oskad tulevikus paremini planeerida ja ka oma sooritust parandada.
Sa võid öelda: “Aga Peep, kõike ei saa ju teha läbimõtlematult nagu segane – planeerima peab ka!” Jah, see on tõsi. Aga enamus inimesi on selles staadiumis, kus nad planeerivad liiga, LIIGA palju. See on üks äärmus. Teine äärmus on see, kus sa ei planeeri üldse, vaid lihtsalt tegutsed. Kumbki liialdus ei tule pikaajaliselt kasuks. Nad tuleb ühendada ja leida kesktee, kus sinus on mõlemat.
Kuidas sellesse tasakaalu jõuda? Minu väide on, et sa pead ära käima mõlemas äärmuses, et tunda saada, kuidas see välja näeb. Kui oled mõnda aega olnud äärmuses, kus sa ei planeeri, vaid tegutsed, oskad sellesse integreerida ka võime pikemalt planeerida – ainult et nüüd oled sa palju parem elluviija.
Niisiis, kokkuvõtteks:
- Ebaõnnestumised ja tagasiminekud ei ole halvad – neid tuleb vastu võtta avasüli ja pakkuda neile kohvi.
- Läbikukkumine aitab kaasa su isiklikule arengule, sest see on sulle õppimiskogemus.
- Ready-fire-aim suhtumine aitab kiiresti areneda, kuna saad palju asju läbi katsetatud ja ehitad endale kogemustepagasi.
- Veeda mõnda aega selles äärmuses, kus sa oled LIIGA initsiatiivikas, LIIGA ettevõtlik. Hiljem jõuad ka tasakaalu.
