Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Pildi autor Marcus Beard

Liitusin ühe põneva loenguga. Nii tulebki öelda – liitusin loenguga. See on midagi omapärast, kuhu sa ei lähe kohale lihtsalt kuulama. Sa lähed osalema.

Esimest korda sealt välja tulles oli mul tunne, et ma kas kogesin just midagi suurt sündimas – tänu lahedatele meetoditele – või siis olen täiesti vales kohas. “Kuhu ma ennast joonud olen – mina üksi 15 noore pedagoogiks õppiva tüdruku hulgas?”.

Igatahes, selle aine nimi on andragoogika. “Andra-mis?”, küsid sa. See on teise sõnaga täiskasvanuharidus. Sellest aga allpool.

Esimest korda sinna minnes oli mul kaustik käe otsas, olles valmis kõike üles kirjutama, ja ootasin auditooriumi puupinkidega, kus õppejõud kõige ees slaidide põhjal jutustab. Seda aga ei tulnud. Tuli hoopis ruum toolidega, mis olid kokku pandud ringiks. Noh, nagu Anonüümsete Alkohoolikute grupis. Ja tookord me ei teinudki suurt midagi. Kui välja arvata see, et me rääkisime pikalt sellest, mida me sellest juba teame, mida me tahaksime teada (meie ootused) ning ka asjad, mis võiksid loengus olla ja mis ei tohiks seal olla. Niimoodi algaski!

Kuidas see siis välja näeb

Öelda meie õppesessiooni kohta “loeng” on ebaõiglane. Praeguseks ma juba kergelt muigan, kui kuulen väljendit „loengu lugemine“. Meil ei toimu loengut ja meil ei toimu ka loengu lugemist. Õppejõud küll loeb teksti maha paberitelt, kuna see on vajalik osa, kuid enamasti me teeme midagi muud. Mulle teeb nalja, kui tunnistatakse, et õppejõu ainuke ülesanne on teksti ette lugemine. Loengut tuleks läbi viia, mitte ette lugeda.

See oligi minu ettekujutus ülikoolist enne seda, kui siia tulin. Ma kujutasin ette loenguid, kus kõik tudengid osalevad, on kaasatud ja tunnevad asja vastu huvi ning on aktiivsed teadmiste loomises. Olin just nädal enne andragoogika algust ühest teisest loengust välja tulles kursaõele maininud, et minu ettekujutuses on loeng selline, mille ajal kõik osalised võtavad teadmised, mis neile räägitakse, ja teevad need enda omaks. Kohe peale loengust lahkumist on kõik kohalolnud suutelised sisukalt ümber jutustama, mida nad õppisid. Reaalsuses see nii praegu ei ole, ja sellepärast oligi see minu jaoks nii meeldiv üllatus – juba nädala pärast avastada, et saab ka teistmoodi.

Praeguse kogemuse põhjal ma tunnen, et andragoogikas me mõtleme aine sisu enda jaoks läbi, me räägime omavahel lahti asjade tähendused ja segased kohad jne. Ma tunnen, et seni sealt saadud teadmised on tõesti minu omad ja ma oskan neid edasi õpetada. See on ka üks põhjustest, miks ma nii pikalt siin kirjutan andragoogika ja pedagoogika kohta – see on asi, mida ma õppisin loengus!

Vait olla ja edasi õppida!

Brian Tracy kirjeldab ühes oma õppimistehnikate audioprogrammis seda, kuidas lasteaialapsed teevad läbi ülemineku algkooli. Nimelt, lasteaias õpetatakse lapsi vabas ja armastavas õhkkonnas – nad saavad ringi joosta, mängida, füüsiliselt midagi teha, nad saavad omavahel suhelda ja neil on ka kasvataja, kes nendega tegeleb. Aga kooli minnes toimub järsk keskkonna vahetus – lapsed sunnitakse istuma ühes reas, puupinkides, neid õpetatakse SUUD KINNI HOIDMA ja paigal püsima.

Fakt on see, et inimene ei suuda pikalt keskenduda, kui ta ei saa tegevuses ise aktiivselt osaleda või vestluses kaasa rääkida.

Ma olen viimasel ajal õppinud pika jutu rääkimise ajal tegema pause, et lasta vestluskaaslasel reageerida kas heakskiiduga või omapoolse arvamusega või vastuväitega. Ma olen sellest nüüd väga teadlik – kui ma ise pikalt mingist teemast räägin, siis märkan kuulajas tähelepanu kadumise märke. Ta noogutab küll kaasa ja teeb regulaarselt „mh-mh“, kuid ta ka niheleb. Samal hetkel, kui mina jutu lõpetan, asub ta kannatamatult rääkima sellest, millest ta ise tegelikult kogu see aeg rääkida tahtis.

Ning ka vastupidi – kui keegi räägib mulle pikalt ilma pausideta, siis märkan ennast nihelemas. Ja kui tuleb mingi väga sobiv asi, mida tahan öelda, kuid ei leia kohta, kuhu seda vahele öelda, siis hakkan veelgi rohkem nihelema. Ja mu tähelepanu hakkab hajuma ning lõpuks olen ise see tuimalt kaasa noogutaja ja “mh-mhitaja”.

Nii on see ka loengus – sa pead kuulama juttu, ilma, et saaksid kaasa arutleda või arvamust avaldada, ning sa ei saa ennast korralikult liigutada ja pead rahulduma nihelemisega. See on asi, millega on esimesest klassist peale ära harjutud ja ülikooli jõudes on see juba iseenesestmõistetav. Lõpptulemus – sa ei suuda pikalt keskenduda. Vastupidiselt levinud arvamusele, et tudengid seda teha suudavad (vihje: nad lihtsalt teevad näo, et kuulavad).

Mis meil teisiti oli? Andragoogilise mudeli aluseks on dialoog. Ka õppijate mõtted peavad kuulda olema.

Me tegime palju rühmatööd ja istusime rühmiti koos, ja see tähendab, et me tajusime üksteist ja suhtlesime omavahel. Me ei ole lihtsalt juttu kuulavad pead, kellel on muuhulgas küljes teatud tegevuste jaoks vajalik keha. Me oleme terviklikud inimesed, kes asuvad füüsilises ruumis ja kes saavad ennast väljendada. Alguses ma tundsin tänu sellele  küll kerget ebamugavust (ikkagi ühes toas umbes 15 võõra tüdrukuga), ja ma tajusin, et mind pannakse tähele. Samas – see mõjus hästi. Me olime pidevalt omavahel seotud, ning me osalesime kõikide oma meeltega – kaasa arvatud sotsiaalne taju. Ja tänu sellele oli tähelepanu kõrgem, meeled aktiivsed ja meeldejäämine parem.

Ja kui õppejõud rääkis, siis nii, nagu ma just kirjeldasin, et mina olen õppinud rääkima. Peale mingi lõigu ära rääkimist tegi ta pausi ja jättis ruumi, kus me saime kommenteerida ja arutleda. Ja jällegi suurenes omanikutunne saadud teadmiste suhtes.

Antiikmaailmas oli selline eeldus – õppimine toimub läbi dialoogi. Antiikkreeklased, heebrealased, hiinlased ja muud tolleaegsed rahvad korraldasid õppimist nii, et kasutati ära õppijate enda kogemusi. See käis tihti läbi metafooriliste lugude, mida jutustas kas õpetaja või keegi õpilastest, ja selle tähendust seejärel arutleti kogu seltskonnaga. Eelduseks oli, et juba kohalolevate inimeste kogemustest on palju õppida.

Muide, peale esimest loengut toimunud vaatenurga muutust sain kohe ka ära rakendada. Meil oli samal ajal käimas AIESECi kevadvärbamine, ja järgmisel õhtul peale loengut toimus infoõhtu. Ma läksin kohale ja märkasin teatud sarnasusi meie infoõhtul ja ülikooliloengul. Me rääkisime oma juttu, kasutades slaide, ning kohale tulnud noored istusid ja kuulasid, sõnagi lausumata. Ei pea vist mainima, et vana hea “kas küsimusi on?” ei tekitanud seegi kord ühtegi küsimust.

Peale slaidide lõppu ma kõndisin ette, istusin laua peale ja ütlesin, et tegelikult ma tahaksin teada, miks te otsustasite infoõhtule tulla. Ja inimesed rääkisid ning ma usun, et nad tundsid ennast kaasatuna. Mõned mainisid ära midagi, mida nad olid just eelnevalt kuulnud (kogemused, mida AIESECis saab) ja ma usun, et see tegi tolle fakti nende jaoks meeldejäävaks.

Seega, otseselt tänu andragoogika loengus käimisele mul tekkis idee, kuidas peaks infoõhtut läbi viima. Ma ei ütle, et slaididelt rääkimisel midagi valesti oleks, lihtsalt see meetod tuleks ühendada kohalolijate kahepoolse dialoogiga. Just see on üks asjadest, mida andragoogid üritavad ellu viia.

Kaks koolkonda

Kirjutan ka natuke sellest, mis asi andragoogika on. Alustame pedagoogikast.

Sõna “pedagoogika” on levinud igapäevases kõnes, inglise keeles öeldakse, et see on household term. Kuid, selle tähendus on veidikene nihkes. Kindlasti räägiti sulle koolis sõna „pedagoog“ pärinemisest Antiik-Kreekast. Pedagoog oli otsetõlkes „lapse juht“. See oli ori, kes viis oma omaniku lapse kooli, valvas teda ja tõi koolist tagasi. Mingil ajahetkel toimus totaalne arusaamatus ja seda sõna hakati kasutama tähistamaks õpetajat. Ja nii mõeldakse praegu pedagoogika all üleüldist õpetamise teadust ja kunsti.

Sõna andragoogika pärineb samadelt ajaloo staaridelt, kreeklastelt. Esimene pool andra- tähistab inimest (algselt, muide, pigem meest) ja järelikult, natukene oma pead ragistades, jõuame arusaamisele, et andragoogika tähendab täiskasvanud inimeste õpetamise teadust ja kunsti.

Niisiis, andragoogikas tekib selge vastuolu – meie õpetame inimesi peale nende koolitee lõppu, pedagoogid aga keskenduvad lastele. Siit on näha, miks mulle tundub nii võõrastav, et pedagoogika tähendab üleüldist õpetamist ja õppimist, kuigi see arenes välja laste õpetamisest. Need kaks valdkonda on seotud selle poolest, et nad tegelevad õpetamisega ja õppimisega. Kuid metoodika ja lähenemisviisid kipuvad neil olema erinevad (see on koht arutluseks – kas lapsi peaks põhimõtteliselt õpetama teistsuguste meetoditega kui täiskasvanuid?)

Kui andragoogikaga seostada mingi teine sõna, siis see võiks olla “koolitus”. See on selle valdkonna põhiline väljendusvorm. Ühes meie vestlusringis tekkis isegi küsimus – kas Peep Vain on Eesti parim andragoog? Ja siin tuleb välja erinevus koolitaja ja andragoogi vahel. Andragoogid tegelevad pigem laiema teooriaga – mida üldse peaks täiskasvanutele õpetama, kuidas seda teha, kuidas aidata inimestel jõuda elukestva õppeni, jne. Mina olen asjast vähemalt nii aru saanud.

Mainisin väljendit elukestev õpe. See on praegu väga trendikas sõnakõlks. Me kõik nagu teame, mida see tähendab, ja nii arvasin ka mina. Ma ei vaevunud mõtlema, mis selle väljendi taga peitub.

Brian Tracy räägib samas audioprogrammis, millest juba näite tõin, sellest teemast pikalt.

Nimelt, meie maailmavaade on kergelt toppama jäänud. Me oleme veel selles ajas, kus kõlbas minna tööle, õppida selgeks amet ja seda ametit terve elu teha. Praeguseks on toimunud muutused, ning muutused on meie tänapäevase reaalsuse osa. Uusi avastusi ja teadmisi tuleb pidevalt juurde ja et nendega kaasas käia (ja seega mite oma ametit kaotada), pead pidevalt juurde õppima. Inglise keeles öeldakse, et fookus ei ole mitte lifelong employment (eluaegne töö), vaid lifelong employability (eluaegne kvalifitseeritus tööd leida). Pinnal püsivad ja edasi liiguvad inimesed, kes ennast tööalaselt (ja ka üldiselt) harivad ja omandavad uusi teadmisi.

See audioprogramm algabki pihta jutustusega sellest, miks üldse on vaja tänapäeval õppida. See oli üks asi, mis tekitas mul natuke meeldivamaid seoseid sõnaga “õppimine”. Õppimine on viis, kuidas saavutada isiklikud ja rahalised eesmärgid, see on viis, kuidas suurendada oma teenimisvõimet. Ja see on minu jaoks suur motivatsioon õppida õppima.

Lõpetuseks

Tükk aega peale seda, kui antiikkultuurid olid juba välja surnud või kahanenud ja kristlus tegi oma võidukäiku, tekkis vajadus harima hakata kristlikke preestreid, kes jumalasõna edasi kannaks. Siis hakati esmakordselt korraldama laste organiseeritud „õpetamist“. Nimelt võeti noored poisid ja neile hakati tegema ajupesu – pähe taguma uskumusi ja tõekspidamisi. See oli järsk muutus dialoogist ühepoolse õpetamiseni.

Aga sellelt positsioonilt arenes hiljem välja kogu pedagoogiline haridussüsteem.

Ehk oleks aeg midagi ette võtta ja proovida asju teisiti – nii, kuidas nad annaksid paremaid tulemusi?

Kokkuvõte

• Õpetamine peaks olema kahepoolne, peaks toimuma dialoog. Siis on kergem tekkima omanikutunne saadud teadmiste suhtes.
• Õpilased ei peaks olema pead, mille küljes on juhtumisi ka keha. Õppimine on hulga efektiivsem sotsiaalses kontekstis.
• Võime õppida = võime teenida rohkem raha