Päev 30. Ja ongi kõik!
Viimane postitus mu katsumuses. Mõtlesin järgi, mida siia kirjutada, mis sobiks heaks lõpuks. Variante on – selle aja jooksul on mul paberile tekkinud nimekiri asjadest, millest kirjutada. A4 kaks poolt täis kirjutatud. Aga ma ei mõelnudki välja, milline võiks olla see superartikkel, mis suure lõpupauguna lugejale muljet avaldaks ja paneks mõtlema, “wow, see oli nüüd kõike seda väärt”. Praegu ei olegi mul vajalik sellist superartiklit kirjutada. Liiga raskeks ei ole mõtet asja ajada.
Nii et ma kirjutan natuke laiemast pildist. Mu 30-päevasest katsumusest kujunes siis lõpuks 36-päevane katsumus. Vahepeal oli kuus päeva rattamatka, kus mul ei olnud ligipääsu internetile ega arvutilegi. Aga otsustasin, et see ei tähenda ebaõnnestumist ja viisin asja lõpuni.
See oli päris vahva üritus ja ma tunnen, et selle katsumuse ette võtmine viis mind jälle edasi. Ma olin jäänud kinni põhjalike ja läbimõeldud artiklite kirjutamisse, nii et vahepeal oli täielik blokk ees üldse midagi kirjutada. Muidugi, haha, sellised mu standardid ongi – mu “läbimõtlemata” artiklid on koos tühjade ridadega keskmiselt umbes pooleteise Wordi dokumendi pikkused.
Kui välja jätta postitused, mis olid lihtsalt selleks, et oleks tolle päeva kohta linnuke olemas, siis kirjutasin ma 20 sisuartiklit.
Ja nüüd, kus see on mu selja taga ja jälle olemas üks asi, mille saavutamist tähistada, saan seda kasutada hüppelauana järgmiste tegemisteni. Põnev on teha oma eluga eksperimente ja katsetada, milline stiil kuidas mõjub – ja nüüd, kus olen läbi proovinud läbimõtlematu kirjutamise, hakkangi proovima midagi muud.
Oli põnev, tänan kõiki teid, kes mind Facebookis ja blogis jälgisid, lugesid ja kaasa elasid. Kui ma olen suutnud kedagi puudutada, siis see ongi see, mis annab selliste asjade kirjutamisele mõtte.
Ja nüüd siis planeerin, mis edasi.
Aga üht ma tean – nüüd, kus ma olen kuu aega jaganud õpetusi sellest, kuidas elada, keskendun ma järjest rohkem sellele, et ise oma sõnade järgi elada. Nii et blogi hakkab edaspidi saama vähem tähelepanu.
Olen siiski teiega ja mõtlen selle üle järgi, mida tähendab teadmiste sellisel kujul edasi andmine. Kuna ma tean, et parim viis midagi õppida on see edasi õpetada kohe, kui sa sellest kuuled, siis on mul siiski motivatsioon olemas siia ka edaspidi kirjutada.
Kui oled siit midagi huvitavat leidnud, siis ma hindaksin seda, kui võtad veidi aega ja teed vähemalt lahti uue kirja kirjutamise vormi. Ja siis kirjutaks sinna, mis on sinu mõtted kogu selle blogi kohta, õppimise protsessi ja artiklitest loetu kohta. Mu aadress on peepp [ät] tlu.ee.
Mina olen Peep ja näeme kunagi jälle.
