Kui ma Anne-Liisiga käest kinni hoida ei tahtnud, jooksis ta Erikaga ära ja armus jäägitult.

Forex Ambush Review

True story.

You shall.. PASS! Tere tulemast Rakverre!

See on jätk eilsest artiklist. Klõpsa siia, et lugeda esimest osa B’offi kohta.

Pärast enda kolmapäevast esinemist Tallinna Ülikooli tudengiteatriga “Üllar” sai kohe hüpatud auto peale ja kimatud Rakvere linna serva Rahu spordihalli etendusele, mis meie jaoks avas Baltoscandali (tegelikult oli see juba teine etendus).

Et anda aimu Rakvere linna mastaapidest, kujuta ette, et hakkad autoga sõitma Tallinna kesklinnast Nõmmele. Lähed Männiku teest mööda. Kogu aeg on ümber rohelus. Arvatavasti ei lähe rohkem kui pool tundi.

Noh, Rakvere on täpselt samasugune. Rohelus. Tammiku tee. Arvatavasti ei lähe rohkem kui kolm minutit.

Valus.

Kolmapäev. Romeo Castellucci & Socíetas Raffaello Sanzio, “Hey Girl!”

Korvpalliväljaku peale on üles seatud suur metallkonstruktsioon, mille peal istub publik. Üpris freaky on vaadata selja taha ja näha, et istud korvpallilaua kohal.

Lava on süsimust. Meid, B’offi käepaelalisi, pannakse istuma mitte toolidele vaid tribüüni trepiastmetele servas. Pean koguaeg pead koogutama, et laval toimuvat näha.

“Hey Girl!” on see, millest Baltoscandali artiklites tõenäoliselt kõige rohkem kirjutatakse. Keegi nimetas seda ise peaesinejaks ja suur etendus on see tõesti. Nagu kusagil kirjutati, näeb Eestis sellist asja harva ning kuigi ma pole väljaspool festivale suurt teatris käinud, oli see kontseptsioon minu jaoks midagi täiesti uut.

Enne etendust jagati kõigile kõrvatropid. Ja algus tõestab selle põhjendatust – industriaalse, valju müra saatel hakkab lava servas vedelast silikoonmassist välja kooruma alasti naisekeha. Rütmiliselt pulseeriv crescendo loob mõnusalt õõvastava oleku, sellal kui naine ennast lahti kiskuda üritab. Ta kukub laua pealt, mille servalt silikoon alla venib, maha ning hakkab aeglaselt liikuma.

Alguses pannakse paika juba selline raamistik, et valmistan ennast ette groteskiks, vägivallaks, vereks ja julmuseks. Tagantjärgi rõõmustan, et sinna lähedale see kunagi ei jõua. Visuaalid jäävad küll kummalisteks ja ebatavalisteks, kuid see on pigem mingi vaoshoitud grotesk.

Süsimustal taustal toimub selle tunni ja 15 minuti jooksul veel palju. Üritan jõuda selgusele sümbolite tähenduses, jõuda mingi ühise jooneni, mis annaks juhiseid tõlgendamisel. Kuid mul, kogenematul teatrivaatajal, ei õnnestu seda teha. Jõuan järgi vaid üksikute sümbolite tagamaadeni.

Naine paneb ennast riidesse. Hoiab käterätti kui imikut. Võtab kätte peegli ja hakkab sellega suunama prožektorikiire peegeldust publiku hulka. Laes hakkavad masinlike röögatuste saatel kordamööda endast teada andma suured signaallambid. Üksik täht R lava paremas servas oleval paneelvalgustil ärkab ellu, nii et inimesed toolides oma kõrvatroppide järgi haaravad, ning naine jookseb valgusti alla. Vasakus servas kutsub teda suur L täht. Ja nii naine jookseb ühest servast teise, kuni jääb lõpuks keskele segaduses seisma.

Ta kaob ära ja tuleb siis tagasi, tohutusuur enda näoga mask peas. Ta hakkab keerutama suurt mõõka. Üks teatrikriitik tunneb ära Jeanne d’Arci. Mina ka. Aga alles peale tema artikli lugemist.

Laest laskub alla ümmargune klaaspaneel trossi küljes. Naine on kuidagi jõudnud lava tahanurka ja lamab pikali maas. Lavale jooksevad kolm inimest ja hakkavad teda läbi justkui illuminaatori vaatama. Ning siis etenduse tipphetk – lava paremast servast hakkab kohale jooksma rida inimesi. Alguses tundub, et trupi ülejäänud  kümme näitlejat toodi kohale. Aga inimesterivi ei lõppe ja nii jõuab kliimaksisse pilt, kus lamava naise ümber on viiskümmend (!) inimest, kõigil matid käes, seljaga publiku poole, ja peksavad nendega vastu maad. Müdin võtab kõige muu üle võimust ja muutub ühtlaseks massiks. Naist karistatakse.

Siis on kõik läbi ja näitlejad seisavad tihedalt üksteise vastu pakituna taganurgas ja vaatavad tühjusesse. Ekraanil jooksevad omavahel seosetud inglisekeelsed nimisõnad.

Sümbolid virrvarritavad mööda. Laval on alasti mustanahaline naine, sama peategelase näoga mask peas. Ta ostetakse orjapidaja, vana mustas ülikonnas ja habemega mehelt ära. Ketistatuna. Peategelane värvib ta kokku hõbedase lateksiga, mis annab küll hetkeks tagasi sündsust, kuid ei päästa alandusest. Ta lehvitab suurt musta lippu ja õhk vappub.

Ekraanil jookseb värsi kaupa keerulises ja vanaaegses inglise keeles Shakespeare’i luule, mille mõistmine võtab energiat ja ei lase keskenduda laval toimuvale. Naine kehastab Juliat ja kriitik tunneb jälle selle ära. Mina mitte. Jälle.

Lõpule lähenedes pinge kasvab. Siis laskub laest alla veel kolm ümmargust klaaspaneeli. Mõne aja pärast need purunevad plahvatusega kildudeks, mis nelja paralleelse joonena lavale jäävad. Naine seisab esiplaanil, tema pead puurimas terav laserkiir. Vahepeal järgi jättes, siis jätkates, saab ta jumalikke teadmisi inglitelt kõrgel üleval.

See viimane fakt on ka teatrikriitikult. Ma tunnen ennast nii rumalana. Aga soovitan lugeda – link Päevalehe artiklile on siin kõige lõpus.

Minu hinnang: ****

Neljapäev. Hendrik Toompere jr & Rakvere Teater, “Toatüdrukud”

Baltokas on üle linna vintski.

Ma ei hakka üritamagi sisse saada Cabaret Rhizome’i etendusse “Muki munad” ja Von Krahli “The End”. Käivad jutud, et pole mõtet.

Aga ma jõuan kohale ja pääsen sisse Rakvere pangahoone saali. Väljas on endiselt kuumalaine ja umbes +28 C ja sees tundub olevat peaaegu sama palju.

Lavale tuleb Ülle Lichtfeld, mustas napis kleidis, selg paljastatud. Ei ole higine. Veel. Varsti juba on.

“Toatüdrukud” oli selline etendus, mida jälgisin ja pingutasin ja keskendusin, aga mõttest sain aru alles siis, kui pangamajast väljudes haarasin tolle päeva Baltoscandali ajalehe ja lugesin Ingid Kivitari (muide suurepärast) teksti.

Võib-olla on asi “Hey Girl’ist” ülevoolavalt kirjutamises, aga ma ei tunne väga tungi selle kohta pikalt kirjutada. Jah, mulle meeldis ja nautisin. Isegi kui palavas ruumis hingata, mis siis veel keskendumisest rääkida, raske oli. Pinget krutiti pidevalt üles ja tempo oli koguaeg kõrgel. Kuid minu jaoks olid esimesed 20 minutit, kui laval oli vaid kaks toatüdrukud, väga raske millestki aru saada.

Tuleb välja, et toatüdrukud mängisid läbi stsenaariume, kuidas võiks oma käskijannat mõrvata. Kuid kui lõpus käskijanna ise kohale jõuab, ei lähe kõik nii, nagu nad planeerisid..

Sellest pikemalt kirjutades ma rikuksin ära efekti ja soovitan seetõttu hoopis ise seda vaatama minna. Ma ei tea, kas see veel Rakvere Teatri kavas on. Aga ma loodan, et on.

Tekst on “draamaklassika paremikku kuuluv Genet’ näidend” (BS ajalehest), ja mul tekkis tahtmine seda lugeda.

Näitlejatöö oli muidugi tipptasemel, nagu oodata, kõik laabus hästi. Mingil hetkel mainiti toas olevat hingematvat kuumust, ja mitu korda tehti pangasaali aken lahti. Ma ei tea, kas see oli pandud viimasel hetkel sisse (seal oli selline lause nagu “kuumus, mis meil viimasel nädalal on olnud” – nagu Rakvereski), aga see mõjus väga ootamatult.

Mine vaatama. Kõigepealt vaata järgi, kas nad seda veel näitavad. Mina ei viitsi järgi vaadata. Mul on muudki teha. Edasi kirjutada näiteks.

Minu hinnang: ***

Reede. Ursula Martinez, “My Stories Your Emails”.

Ursula Martineze stand-up’i meenutav šõu oli teine suur etendus, millel tundus olevat suurem tähelepanu koos “Hey Girl’iga” kui teistel etendustel.

Ütlen kohe ära, et minule ei avaldanud see nii palju muljet kui üldise haipi järgi oleks võinud oodata. Ursula lasi kohe alguses käe tõsta inimestel, kes tunnistavad, et tulid seda vaatama “for pervy reasons”. Ütlen kohe ka seda, et ta lubas ennast kohe algusest paljaks võtta, ning kõige lõpus seda ta ka tegi. Ma istusin esireast veel eespool, põrandal maas, nii et kui ta rääkis, vaatasin talle alt üles, aga sellega mind siiski ära ei ostetud.

Ursula Martinez on esineja, kes mõned aastad tagasi tegi lavašõud, kus ta ükshaaval oma riideesemeid eemaldades kaotab ära oma punase siidräti. Kõige lõpus teeb ta seda täiesti alasti olles. Ja siis.. noh, kasuta oma kujutlusvõimet.

Või siis trüki Google’isse “ursula martinez hanky panky”.

Just nimelt internetti lekkis see video, vastupidiselt ta enda soovidele. Ning siis hakkasid kohale jõudma e-mailid üksildastelt keskealistelt meestelt..

“My Stories Your E-mails” on põhimõtteliselt tunniajaline stand-up show, millest esimese poole räägib Martinez poodiumi taga paberilt ette kandes lühikesi, naljakaid, kuid mõnikord mittenaljakaid tükikesi oma elust. Teises pooles astub ta teise poodiumi taha ja loeb ette neidsamu fännikirju. Sellal kui suurel ekraanil on meili autori pilt, mille ta ise on Ursulale saatnud. Idee tundub lihtne. Martinez aga teeb oma olekuga selle kõik põrgulikult naljakaks.

Jah, ma naersin palju ja naersin kõvasti. Aga lõpus jääb ikkagi hapu maitse suhu (ära mõtle vasakule, jobu!) ja oleks nagu midagi enamat tahtnud. Tundub odava kuulsusena. Välja arvatud muidugi see vetsupaberitükk ta kannikate vahel. See oli lihtsalt andekas.

Minu hinnang: ***

Mette Ingvartsen, “Giant City”

Lubati koreograafiliselt kujutada suurlinna erinevaid võrgustikke ja suhteid. Noh, väga välja ei tulnud. Välja tuli rohkem nagu tund aega kohapeal võnkumist (mis asja, TUND AEGA? ma loen praegu kavalehest et see kestis tervelt tund aega?! kuidas saab keegi täita tund aega MITTE MILLEGAGI?).

Pärast selle lõppu ma mängisin teatrikriitikut ja seletasin sõpradele, et see oli tõesti lihtsalt üks grupp inimesi võnkumas kohapeal edasi-tagasi neljas erinevas suunas. Ma ei tea, miks ma arvasin, et ma teatrikriitik olen, kui ma seda ütlesin. Ma ei taha sellest rääkida.

Khm.

Nüüd ausalt rääkides ei toimunud selle tunni ajaga (tund aega? tund ae– okei, ma talitsen ennast) peale selle võnkumise suurt midagi. Laval olevad LED-valgustite plokid vahetasid värvust ja imiteerisid minu arusaamise järgi päeva ja öö vahetumist ning tantsijad hakkasid kujutama hommikul pargis jooksmist, siis ma taipasin, et enne seda oli olnud ööklubis tants, edasi tuli tavaline tööpäev kontoris ja ülemusega kaklemine.

Peale seda ma jäin uuesti magama. Strobovõnked ei aidanud ka eriti.

Pärast festivali klubis peol räägiti mulle, et mõni jäigi reaalselt magama.

And I’m still like.. what the fuck?

Samas peab ütlema, et see kohutavalt halb tunniajane (no kurat, ma ei saa ikka aru) etendus tekitas päris hea kontrasti ja upitas muljet järgmisest tükist.

Minu hinnang: *

Philippe Quesne & Vivarium Studio, “Big Bang”

Baltoscandalil oli kaks terminit, mis mul ikka ja jälle peast läbi käisid. Meditatsioonist oli juba juttu – ka viimane tükk oli selline, kuigi seda halvas mõttes. Ja lisaks meditatsioonile – tehniline teater. Seda öeldi Castellucci “Hey Girl” kohta, ja see kehtib ka Big Bang’i kohta.

Ma loodan, et seda ei loe praegu keegi, kellel oleks kavas Prantsusmaale minna ja seda tükki vaadata. Sest siis on okei, kui ma ütlen ära, et see tükk oli nii awesome, sest kogu aeg oli laval tagurpidi üks Prantsuse numbrimärkidega pisikine valge auto, mis kõige alguses küll katte all peidus oli. Ja kõige lõpus toodi lavale üksteise järel umbes kümme täispuhutud kummipaati.

Eriefekte jätkus neil ühest otsast teiseni – kasvõi tule leiutamine oksakuhjast läbi kumava punase lambi ja selle taga puhuva suitsumasina abil, või üksiku saare efekti tekitamine laest pihustatava vee ja suurte kilede abil.

“Big Bang” võitis minu sümpaatia algusest peale. Mõnus, vaikne, meditatiivne õhkkond, kus kunagi ei toimunud järske liigutusi ega äkilisi sündmusi, vaid kõik justkui voolas täpselt nii nagu laval olev vesi seda ei teinud. Esimest korda kogesin vaikselt tehtavat teatrit. Näitlejatel olid mikrofonid ning nad rääkisid pehmete, uniste häältega, mis suure endise tehasehoone seinte vahel mõnusalt kumas ja kajas. Liigsuured skafandrikiivrid tuletasid meelde maniakaal-depressiivset androidi Douglas Adamsi loomingust.

See kõik kokku tekitas üliarmsa mulje, nii et ma väga ei jõudnud mõelda selle peale, mida see kõik tähendada võiks. Säh sulle. Ainult et lõpus oleks nad võinud veidi kiiremini ära kaduda, mitte teha seda 5 minutit paigal seistes, nagu praegu juhtus.

See oli täiesti omapärane ja väga hea asi.

Minu arvamus: ****

Akhe Engineering Theatre, “ФАУСТ. 2360 слов” (“Faust. 2360 Words”)

Käimas on veel reede ja teatribuss viib linna ühest otsast teise. On tegus päev ja näen ära selle päeva neljanda etenduse.

Olen kiire õppija ja raban käigu pealt õppida uusi ja eksootilisi sõnu. Tehniline teater, objektteater. Nüüd siis ka insenerteater.

See oli asi, mis rabas mind totaalselt jalust. Kogu festivali absoluutne lemmik. Tipptase. Mehed teavad, mis teevad.

Voh, pidin selle lihtsalt ruttu öeldud saama. Kogu asi hakkas pihta peksva bassiga trance-techno-electro-rave (ma ei tee neil neljal vahet, pean ausalt tunnistama) muusika taustal tantsuga. Ja ma nägin tollel hetkel ära, et siit tuleb midagi head.

Näitlejad ise nimetavad ennast väidetavalt operaatoriteks. Peategelane, Fausti mängiv, väga lühike ja kiila peaga mees istub oma puidust laud-süntesaator-konstruktsija taga ja teeb rütmi, meloodiat, ning üldse kõike, mida vaja. Temast paremal on üles ehitatud puidust kast, millel kõige alguses eksisteeris ka neljas sein – mitte ainult metafoorne. Hämmastav varjudemäng, kus objektid pööravad küljele ja moonduvad südamest ristiks, kus ruum tundub painduvat ja objektide omavahelised suhted segased.

Insenerteater tähendab seda, et sellal kui Faust oma täpses ja kõlavas vene keeles jutustab oma lugu (üleval ekraanil inglisekeelne tõlge nooremale publikule, ka mulle, abiks), esitab oma kiosk-kastis Mephisto seda lugu jooksvalt. Tal on abiks riiulitel hulk erinevaid materjale, tööriistu, objekte. Piimapurkidest saavad keemilised eksperimendid, lõngadest käimapanevad jõud, ning paberkonstruktsioonidest animeeritud pildid. Õhupallid maanduvad, oma õhu abil pöörlev propeller kukkumist aeglustades. Asjad põlevad, kustuvad, tõusevad õhku, purunevad, ja seda kõike sellise feelinguga, et ei saa parata ja peab muigama ja naerma.

Mulle tundub, et siin läks vaja just sobivat kombinatsiooni tehnilisest mõtlemisest, teravmeelsusest ning eelkõige attitude’ist ja loovusest, et saavutada selline eksplosiivne tulemus, nagu see oli. Just sellel hetkel, kui tundub, et nüüd neil peavad lihtsalt ideed otsas olema, võetakse tempo maha, Faust istub toolile publiku ette, ning laest hakkab ampulli seest talle aeglaselt tinti pähe tilkuma, kattes ta kiila pea siniste laialivalguvate joontega.

Kohe, kui kõik läbi olid, ma tõusin kõhklemata püsti. Üldine standing ovation. Nende nägudest võis välja lugeda ühest mõistmist – “хорошая работа, комрады!” (mitte autentsed sõnad, ainult näost välja loetud oletus -toim). Lõputu hulk tagasikutsumisi.

Poleks ma pidanud kiirustama linna minevale tasuta bussile, oleksin neilt ostnud pitsi kohalikku eliksiiri (YX vodka). Jah, nad panid oma kiosk-karpi püsti minibaari ja müüsid vino’d ja vodkat.

Mehed olid publiku poolt pälvinud nii suure austuse, et kedagi ei paistnud pahandavat, kui nad naljatlesid, et pits viina maksab “15 эстонские… рублей“. Isegi nii suure austuse, et kui hiljem sellest peol rääkisime, tuli välja, et ma ei olnud ainukene, keda pani selle tüki nägemine tahtma vene keelt selgeks saada. Ma isegi kujutasin ette, kuidas teatrisaal, kus me olime, on tegelikult kuskil Moskvas.

Ma arvan, et see kirjeldab päris hästi, kui väga nende meeste töö mulle ikkagi meeldis.

Minu arvamus: *****!!

Laupäev.

Südaöösel sõidab buss Rakvere teatri eest välja. Ma jään järgi vaatama rahvast, kes hoovi peal pidutseb. Neil kõigil paistab nii lõbus olevat. Tollel hetkel teen otsuse, et tulen järgmine päev tagasi. Ei jõudnud ma ju veel ühelegi ametlikule festivali peole.

Äratuskell on pandud hommikul kella kümneks, aga suudan sisse magada. Jõuan Rakverre tagasi nii, et jään ilma jalgpallimatšist küünikud vs romantikud. Üritan pääseda vaatama Mette Ingvartseni tänast tantsuetendust “Evaporated Landscapes”. Ametliku ajalehe järgi moodustavad see ja eilne “Big City” kokku terviku. Lootsin parandada oma arvamust “Big City’st”. See ei õnnestunud. Hiljem peol räägitakse mulle, et see oli olnud suurepärane. Laval ei olnud mitte kedagi, kõik toimus tehniliselt, nt. valgusemänguga ja suitsumasinaga. Idee tundub paeluv ja oleks ikkagi tahtnud näha. Oh jah, eks tuleb siis järgmise festivali ajal pileti eest ka maksta.

Dood Paard, “Answer Me”

Tagasi Rahu hallis. Dood Paard on hollandi avant-garde rühmitus, kes paneb oma tükid kokku koostööna kirjanike ja luuletajatega jne. Lavastajat neil ei ole. Mulle tundub see põnev, olen alati unistanud ka päriselt näha midagi, mida saaks nimetada avant-garde’iks.

Kiiresti selgub, et mõte on ju tore, aga neil oleks ikkagi lavastajat vaja.

Lava keskele on pandud rippuma poolläbipaistvad plastmassribad, nii et tekib sein, millest läbi näeb vaid väga uduselt. Sellest läbi astuvad neli näitlejad, riietatuna mingisugusesse 80ndate korvpalliriiete ja sõdurisineli vahepealsesse kostüümi. Ühel naisel on kuldne sädelev kleit ja peas lilla katoliku kardinalimüts.

Nad hakkavad esitama publikule agressiivseid küsimusi ja publikut maha tegema. Sundima oma peaga mõtlema, juhatades meid kättpidi mõtteummikutesse, küsides küsimusi, millele ei leia vastust. Ja seda lakkamatu tulvana, millele ei saa vastu panna. Niimoodi see kestab ja kestab. Vahepeal keegi teeb paar sammu.

See, et midagi ei toimu ja see, et jutt on segane, ei olegi veel kõige suurem probleem. Kõige suurem probleem on see, et näitlejaid ei ole kuulda. Kaks etendust olid enne seda toimunud Rahu hallis ja üks vanas tehasehoones linna serval. Ühel neist ei olnud teksti, ja ülejäänud mõlema puhul kasutati mikrofoni.

Neil oli desperately vaja mikrofone. Hollandi keele kõnelejatel on tõenäoliselt suurem eelis inglise keelt õppides kui eestlastel, ja seetõttu oli võimalik kogeda sõnademänge, lausestruktuure ja keelelist eklektikat, mida eestlaste suust oleks täiesti harukordne kuulda. Eestlasel on seda ka raskem mõista. Ja neil endiselt ei olnud mikrofone.

Nii nad seal seisid reas publiku poole, mitte midagi tehes, ja rääkides mõistmatut juttu. Pahameel publiku hulgas kasvas käegakatsutavalt (mitte sõna otseses mõttes, perv!). Ebanunnumeeter oli punases, vähemalt persenihelemise järgi mõõdetuna. Lõpuks tõusid mitmed ka püsti ja lihtsalt jalutasid välja. Ühel hetkel pilkasid näitlejad ühte teist enda ees toolil istuvat tegelast, hakkasid talle irooniliselt plaksutama ja palusid rahval seda samuti teha. Minust mõni rida eespool istuv mees hakkas demonstratiivselt plaksutama ja ei jätnudki järgi. Umbes 15 sekundit – kohapeal terve igavik – ootasid näitlejad, et ta lõpetaks.

Kõige lõpus ma ei plaksutanud, vaid läksin lihtsalt ära. Aga vähemalt ma olin lõpuni.

Ma oleksin tahtnud, et nad oleksid mulle meeldinud. Mõte tundus põnev, neil oli materjali, millega mängida. Aga nad ei teinud laval midagi ja nad ei rääkinud midagi, millest oleks väga aru saada. Kahju.

Minu hinnang: *

Gerald Kurdian. “This is the Hello Monster!”

Kogu festivali viimane esineja. Kell 11 õhtul, tund aega enne pidu. Kõigil on meeled kõrgel ja kaasas on teadmine, et isegi kui see on igav, siis vähemalt tuleb sinna kohe otsa pidu. Aga mõtet, et see võiks igav olla, ei paistnud kellelgi olevat.

Nagu kusagil kirjutati, rabab mõni trupp publikut tehniliste vahenditega. Kuid teinekord on jälle laval üksainuke inimene, kes võlub kõiki ainult enda olekuga.

Okei, tegelikult oli härra Kurdianil kasutada ekstensiivne audioplokkide ja süntesaatorite süsteem, aga need ei olnud need, mis tegi tema šõu nii nauditavaks ja naljakaks. See oli tema oleks.

Gerald Kurdian on, või vähemalt laval mängib, armastusväärset nohikut, kellel on obsessioon science fiction filmide suhtes ning unistab ise ühel heal päeval mõne sellise tegemisest. Tal on varuks vaid suur ekraan, digikaamera, ja suur hulk loovust.

Asi algab pihta looga, mida ta süntesaatoril esitab, ja see paneb paika rakursi, mida mööda kogu etendus ja ülejäänud muusikapalad veerevad. Kurva häälega (mõtle Radiohead, Snow Patrol, isegi Chris Martin), inglise keeles, synth-popilik lihtne helitaust. Ja lugude vahel lihtsalt tema ise.

On sul kodus digikaamera? On sul telekas? Oled sa kunagi proovinud neid ühendada? Okei, võib-olla oled nii nutikas, et oled selle peale isegi tulnud. Aga kas sa oled jõudnud sellise paradigmahüppeni, et nende kahe asja abil terve šõu kokku panna?

Kurdian hakkab kirjeldama oma ideid ulmefilmist, mida tema kunagi teeb. Hakkan kontrollimatult naerma, kui ta paneb lava põrandale pisike mudelmaja ja näitab, kuidas tulnukad oma laevaga selle ette põllule hakkavad maanduma. Ma ei naera mitte seda mõtet ennast (kuigi see juba on andekas), vaid seda, kuidas ta seda kirjeldab. “Let’s say this house is in..” (arusaamatu Prantsusmaa maakonna nimi) “.. or maybe, you know, like, Valgamaa..”. Olles ise Otepäält pärit, ajas see mind päris pöördesse.

Teine tipphetk oli see, kui ta ootamatult võttis oma digikaamera kaasa, live-pilt suurel ekraanil, ja astus läbi külgukse lavalt maha lava eesruumi. Ning lihtsalt istus maha ja hakkas seal üles pandud süntesaatori ja mikri abil mängima.

Kõik armastasid teda. Ja kui ta lõpus lasi publikul valida, kas teha VEEL ÜKS inglisekeelne kurb lugu, või üks rõõmus prantsuskeelne lugu, hüüdsid kõik “happy song!”, “français!” (ja mina oma parima prantsuse aktsendiga järele).

Oh, see oli hea.

Minu hinnang: ****

Finito.

Ahjaa, siin on ülihea artikkel Eesti Päevalehest “Hey Girl!” ja Ursula Martineze kohta, millest ma rääkisin: http://www.epl.ee/artikkel/579888

Ja siit saab lugeda andekaid artikleid kõikide tükkide kohta Baltoscandali ametlikust ajalehest: http://www.baltoscandal.ee/2010/?p=1877

Mul oli tore. Kahe aasta pärast jälle!

Bye-bye.

Balto-mees.

Whew. Nädal aega virr-varri on selja taga ja lõpuks on aega kokkuvõtvalt kõigele tagasi mõelda. Elasin nädal aega Tallinnast, internetist ja üleüldse tsivilisatsioonist eemal. Aga tuleb välja, et mu ümber oli rohkem tsiviliseeritust kui viimaste kuude jooksul kokku.

Kord üle kahe aasta paneb Rakvere provintslikult tühjad tänavad kihama rahvusvaheline teatrifestival Baltoscandal. Nimi on väidetavalt selline, kuna kohal on trupid Baltimaadest ja Skandinaaviast. Seda vähemalt festivali 20-aastase ajaloo jooksul. See aasta aga ei olnud kohal ei norrakaid, rootslasi ega soomlasi, ei olnud siin lätlasi ega leedukaid. Festivali nime päästsid veidike ainult taanlased.

Minu muljed algavad eelkõige Baltoscandali kõrvalprogrammiga, mis on mõeldud amatöörteatritele ja läks lahti kaks päeva enne põhiprogrammi avamist. Seal sai esinetud kahe erineva trupiga ning tänu sellele sain ka Baltoscandali etendusi vaadata – käepaelaga lasti inimesi sisse siis, kui vabu kohti leidus.

Kui Baltoscandali plakatilt võis lugeda “8 riiki / 14 truppi / 25 etendust”, siis B’offil võiks see kõlada nii: “päris palju maakondi / 11 truppi / 15 etendust”. Nendest õnnestus mul proovide ja esinemiste tõttu jõuda kohale ainult kuuele etendusele.

Esmaspäev. Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel “Ekspresskataloog”

Art Cafe hoovis oli sellele trupile eraldatud 45 minutit, kuid tegelikult kujunes etendus umbes 15-minutiliseks. Noori oli pooleks nii poisse kui tüdrukuid, riietatud musta, poisid värviliste lipsudega. Kava oli kokku pandud etüüdidest, mille eesmärk tundus olevat kuidagi ära kasutada näitlejate andeid, eelkõige tantsu ja laulu. Sai naerda ja oli isegi nauditav, kuid nädal hiljem ei mäleta eriti, millest see rääkis. Võib-olla ei peagi mäletama.

Minu hinnang: **

Teisipäev. Ugala Noortestuudio, “Elu 2.0″

Jäin siia hiljaks, nii et nägin etenduse viimast poolt – ma ei tea, kui kaua see kokku kestis. Minu jaoks oli algusest peale turn-off valitud teema – inimestevahelise suhtlemise üle minemine internetti. Ma usun, et ka seda teemat on võimalik originaalselt käsitleda. Aga seda ma siiski praegusel juhul ei kogenud – kogu etendus meenutas mulle väga veebruaris Viljandis tudengiteatrite festivalil nähtud tükki ühe teise trupi poolt. Sarnased olid nii riietused, ruumiline paigutamine, rütm ja kõik muu.

Samas, selgelt kumas läbi näitlejate enda entusiasm ja usk sellesse, mida nad teevad. Oli palju teravmeelsusi ja sai isegi ka naerda. Lõpuks üldmulje paranes.

Minu hinnang: **

Vilde Teater “Jõeke”

Ootšen bloha

Kõige pindakäivam etendus. Algab napi pesuga ja sukkpükstesse riietatud naise ahastatud ja meeleheitliku nutu, karjumise ja hingeldamisega. See tundus kestvat viis minutit ilma helitaustata, ning igat hetke oli piinav kuulda. Naine oli hetke pärast autoga jõkke sõitmas.

Tillukesel keldrisaali laval istub lisaks peategelasele ka teine naisnäitleja, kes on riietatud sinisesse ning kelle rõivad sulanduvad kokku kangasjõega, mis voolab lavalt alla ja läbi publiku (toolid on pandud vastu külgseinu). See näitlejanna sinises mängib jõge. For real. Lugu avaldub meile läbi noore enesetapja pingutuste saavutada jõega mingisugust kontakti ja talt vastuseid saada.

Enamus teksti kannab ta ette vihase tooniga, läbi hammaste. Ta kirub oma rikast armukest, tahab saada talt vastuseid. Vastuseid meile ei avaldata, ning kahe inimese lugu, mille jutustamist ma ootan, ei saabu kunagi.

Järgneb veel hunnik hulle ja segaseid episoode, muuhulgas meela muusika taustal ekstaatiline tants naise ja jõekese vahel. Kas see on narkouim? Ma ei saa seda teada.

Kõige lõpuks paneb naine endale selga hindupärased rõivad, saabub Jeesus, ning pärast mõningat sanskriti- või arameakeelset õpetuste jagamist viib ta kättpidi mööda jõge minema.

Küsimused jäävad lahtiseks ning lahkudes on sees kuidagi tühi tunne, justkui ei olekski mulle mitte mingit lugu räägitud.

Minu hinnang: **

Meeled tuleb teravana hoida. Eragümnaasiumis aega sisustamas.

Rakvere Linnanoorte Näitetrupp (RLNNT), “Dahin! Dahin!”

Sama trupi esimesest etendusest esmaspäeval jäin ma ilma ja ei saa seega neid võrrelda, kuid “Dahin! Dahin!” on kindlasti B’offi programmist minu kindel lemmik. Valitud on huvitav ainestik, kus väga vist eksida ei saa – 19. sajandi tsaari-Venemaa aristokraatia.

Esimene stseen lööb visuaalselt pahviks – perekond, kõigil väärikalt lõug üleval, noortel ja õilsate aadetega (vähemalt ma eeldan, et õilsate aadetaga) vene meestel turtleneck-kampsunid seljas. Söögilauda neil reaalselt laval ei ole, aga neil on valge lina, mida märkamatuks jäävad pool-teenijad, pool-laualinahoidjad üleval hoiavad.

Naudin sellest etendusest igat hetke. Filosoofilised arutelud, kogenematute noorte kohmakused ballil, vene aktsendiga mesised hääled, suhtesehkendused, perekonnahierarhia tugevdumine. Vahel jääb mulje, et tegelased võiksid laval teha ükskõik mida – sümpatiseerivad need maneerid ja olekud kohe algusest.

Samas tegevusest puudu ei jää. “Gilmore Girls’i” tegelastest kaks korda tempokamalt rääkivad näitlejad ja sama energiliselt edasi arenev lugu ei lase jääda süvenema tegelastesse, vaid paneb pingutama, et mõista meie ees lahti kooruvat lugu. Peab tunnistama, et teha seda oli üpris raske, ja enamus suhetevõrgustikest (või isegi tegelaste nimedest) jäid segaseks.

Ning kuigi mu keskendumisvõimele ei aidanud kaasa sagedased laskumised filosoofilistesse aruteludesse, ei olnud lõpus sellel ka mingit vahet. Näitlemine oli olnud täpne, meeleolu hästi tabatud ja kõik klappis. Plaksutasin tugevalt.

Minu hinnang: ****

Kolmapäev. JiMarIvOtt, “Et kõnelda sinuga / To talk to you”

See oli tükk, mida ma kõigi B’offi tükkide hulgast kindlasti näha tahtsin – Ott Kartau on Otepäält lapsepõlvesõber. Mul läks muidugi veidikene aega taipamiseks, et trupi nimi koosneb nelja näitleja nimedest, mis perfektselt kokku klapivad. Need on Viljandi Kultuuriakadeemia VIII lend ehk Von Krahli lend. Lisaks Otile veel Ivo Reinok hittsarjast “Ühikarotid”, Mari Pokinen, ning seekord lavastaja rollis (või õigemini mitterollis) Jim Ashilevi.

Toimumiskohaks sama rahvamaja keldrisaal, kus oli ka “Jõeke”, kuid seekord on lava pööratud teisele poole – publik istub seal, kus enne oli lava, ja nüüd on taustaks kaks laia rasket ust. See jätab mulje, justkui toimuks kõik kellegi elutoas.

Kuna ruumi on vähe, lastakse sisse ainult eelnevalt koha kinni pannud inimesed. Meie seltskonnast keegi seda ei teadnud, ja kümmekond inimest jääb ukse taha. Mina olen lõpuks vist ainuke inimene, kes pääseb sisse ilma “reservatsioonita”, viimasele vabale kohale. Sorry, guys, aga ma tahtsin seda tõesti väga näha.

Ette astub Jim ja seletab tagasihoidlikult ära kontseptsiooni – etendus koosneb kahest poolest. Esimeses pooles üritavad kolm näitlejat leida üksteisega inimlikku lähedust. Jim on kavalehel kirjas lavastaja-koreograafina ja esimene etüüd algabki tantsuga. Väga täpselt sooritatud nurgelised ja kohmakad tantsud, deadpan delivery. Ivo paneb selga väljaveninud kampsuni ja umbes kolmsada numbrit liiga suured püksid. Etüüdis toimub väidetavalt sündmus ning kolm noort inimest saavutavad läheduse. Ja nii see lähebki – kampsunisse ja pükstesse tulevad külla Ott ja Mari ning tants võib alata. Nad liiguvad perfektselt ühe inimesena, järgemööda ühe pea kampsunist väljas, teiste omad peidus. See on vaudeville‘ilikult naljakas ja veidi groteskne. Kõige tipuks hakkavad nad ühe suuna linditaustaga kaasa rääkima. Semiootikast ja märgisüsteemidest.

Ja siis juhtub hetk, mida kõik on oodanud. Meid hoiatati kohe alguses ette. Kampsunist ronitakse välja, Ivo lahkub, ning laval jäävad Ott ja Mari üksteisega tõtt vahtima.

Etenduse teises pooles ei toimu absoluutselt mitte midagi. 25 minutit järjest.

Okei, vahepeal Ott naeratab või võtab Mari käest kinni. Aga laval toimub siiski puhas meditatsioon. Kellele ei meeldi, võib ära minna, öeldi meile, ja umbes neli-viis inimest kasutavad seda võimalust. Ülejäänud, umbes kolmkümmend inimest, istuvad kohapeal ja jälgivad hoolikalt laval toimuvat.

Laval ei toimu endiselt mitte midagi.

Võib-olla ma ei teinud seda õieti. Ma olen meditatsioonist palju lugenud ja ülim eesmärk on fokuseerida oma mõtted ja vaimne energia ainult ühele tähelepanupunktile. See tuleb välja, kui hakata mediteerima eesmärgiga sinna ka jõuda. Aga mina selle 25 minuti jooksul jõuan mõelda väga palju erinevaid mõtteid, mis peamiselt ei ole seotud etenduse mõttega ja märksõnaga – lähedus. Sest ma eeldan, et põhjus, miks seda meditatsiooni katsetada, on proovida jõuda mingi arusaamiseni.

Ühe arusaamiseni ma siiski jõuan. Üpriski huvitav on jälgida, kui laval midagi ei toimu. Seda saan ma Baltoscandali etendustel veel ja veel kogeda ning tulen mõttes tagasi käesoleva tüki juurde, paralleele otsima.

Lahkun etenduselt rabatuna, võimetuna midagi mõtlema või ka ütlema. Kui küsitakse, kuidas oli, seletan napisõnaliselt. Lihtsalt ei jaksa rohkem. Pean kosuma.

Õhtuse peoga kosun juba tuntavalt.

Ja söön arbuusi!

Minu hinnang: ***

Neljapäev. Liis Niller ja Rene Liivamägi, “Seitse aastat, seitse ööd”; kogupereetendus

Selle kohta mul ei ole väga palju öelda. Lavastuse autorid on Viljandi tantsutudengid ja etendus on puhtalt tantsuline. Vaimukas ja armas. Tegelased turnivad linastel seintel, hüppavad mööda patju, tiirutavad ja keerlevad üksteise ümber, kutsuvad üksteist tantsule ja kurameerivad. Linastele seintele projekteeritakse meeleolupilte (mis on muide väga head), lava servas on kaks kontrabassi, ning kaks muusikut kordamööda loovad sooja meeleolu ning dub‘ivad heliefekte ja tegelaste sisemonoloogihäälitsusi.

Näha on, et seda on tehtud hästi ning kirega. Kuid kahjuks minu jaoks on põnevad vaid esimesed 10 minutit. Peale seda tahaksin väga mingit vaheldust ja loo arengut. Ma ei suuda jälgida, kuna laval tundub mulle kogu aeg olevat sama meeleolu ja samad väjendusvahendid.

Aga Erikale ja Rahelile meeldib see väga. Aplausi järgi hinnates olen mina erandlik ja enamus seda kaifis. Igal juhul oli see tõsiseltvõetav tantsuetendus.

Minu hinnang: ***

See oli esimene osa.

Juba homme ilmub teine osa, Baltoscandali etenduste kohta. Nii et kõik kell 15 arvuti taha Refresh nuppu klõpsima!

PS. Pealkiri jäi segaseks? Vastavalt hollandi, rootsi (ka taani? i’dunno), bulgaaria keeltes: Teedmurdev! Andekas! Veatu!

Kallis sõber, mina tõmban iga armunud mehe elavate kirjast maha. Armunud mees muutub idioodiks, veel enam, ta muutub ohtlikuks. Inimestega, kes mind südamest armastama hakkavad või seda teesklevad, lõpetan ma kõik lähemad suhted, sest esiteks nad tüütavad mind ja teiseks on iga niisugune inimene minu silmis üldse kahtlane nagu marukoer, kellele võib iga hetk hullusehoog peale tulla. Ma panen nad kõlbelisse karantiini, kuni nad on tõvest paranenud. Ärge seda unustage. Ma muidugi tean, et teie jaoks pole armastus midagi muud kui mingi omamoodi isu, minu jaoks seevastu peaks armastus õieti tähendama mingit… hingelist osadust.. mis meeste usutunnistuses puudub. Teie kummardate armastuse kirjatähte, mina tema vaimu.

Proua Forestier Georges Duroy’le pärast ebaõnnestunud lähenemiskatset

-Guy de Maupassant, “Bel-Ami” (1885)

Sattusin lugema. Ja tabas õiget nooti.