Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Balto-mees.

Whew. Nädal aega virr-varri on selja taga ja lõpuks on aega kokkuvõtvalt kõigele tagasi mõelda. Elasin nädal aega Tallinnast, internetist ja üleüldse tsivilisatsioonist eemal. Aga tuleb välja, et mu ümber oli rohkem tsiviliseeritust kui viimaste kuude jooksul kokku.

Kord üle kahe aasta paneb Rakvere provintslikult tühjad tänavad kihama rahvusvaheline teatrifestival Baltoscandal. Nimi on väidetavalt selline, kuna kohal on trupid Baltimaadest ja Skandinaaviast. Seda vähemalt festivali 20-aastase ajaloo jooksul. See aasta aga ei olnud kohal ei norrakaid, rootslasi ega soomlasi, ei olnud siin lätlasi ega leedukaid. Festivali nime päästsid veidike ainult taanlased.

Minu muljed algavad eelkõige Baltoscandali kõrvalprogrammiga, mis on mõeldud amatöörteatritele ja läks lahti kaks päeva enne põhiprogrammi avamist. Seal sai esinetud kahe erineva trupiga ning tänu sellele sain ka Baltoscandali etendusi vaadata – käepaelaga lasti inimesi sisse siis, kui vabu kohti leidus.

Kui Baltoscandali plakatilt võis lugeda “8 riiki / 14 truppi / 25 etendust”, siis B’offil võiks see kõlada nii: “päris palju maakondi / 11 truppi / 15 etendust”. Nendest õnnestus mul proovide ja esinemiste tõttu jõuda kohale ainult kuuele etendusele.

Esmaspäev. Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel “Ekspresskataloog”

Art Cafe hoovis oli sellele trupile eraldatud 45 minutit, kuid tegelikult kujunes etendus umbes 15-minutiliseks. Noori oli pooleks nii poisse kui tüdrukuid, riietatud musta, poisid värviliste lipsudega. Kava oli kokku pandud etüüdidest, mille eesmärk tundus olevat kuidagi ära kasutada näitlejate andeid, eelkõige tantsu ja laulu. Sai naerda ja oli isegi nauditav, kuid nädal hiljem ei mäleta eriti, millest see rääkis. Võib-olla ei peagi mäletama.

Minu hinnang: **

Teisipäev. Ugala Noortestuudio, “Elu 2.0″

Jäin siia hiljaks, nii et nägin etenduse viimast poolt – ma ei tea, kui kaua see kokku kestis. Minu jaoks oli algusest peale turn-off valitud teema – inimestevahelise suhtlemise üle minemine internetti. Ma usun, et ka seda teemat on võimalik originaalselt käsitleda. Aga seda ma siiski praegusel juhul ei kogenud – kogu etendus meenutas mulle väga veebruaris Viljandis tudengiteatrite festivalil nähtud tükki ühe teise trupi poolt. Sarnased olid nii riietused, ruumiline paigutamine, rütm ja kõik muu.

Samas, selgelt kumas läbi näitlejate enda entusiasm ja usk sellesse, mida nad teevad. Oli palju teravmeelsusi ja sai isegi ka naerda. Lõpuks üldmulje paranes.

Minu hinnang: **

Vilde Teater “Jõeke”

Ootšen bloha

Kõige pindakäivam etendus. Algab napi pesuga ja sukkpükstesse riietatud naise ahastatud ja meeleheitliku nutu, karjumise ja hingeldamisega. See tundus kestvat viis minutit ilma helitaustata, ning igat hetke oli piinav kuulda. Naine oli hetke pärast autoga jõkke sõitmas.

Tillukesel keldrisaali laval istub lisaks peategelasele ka teine naisnäitleja, kes on riietatud sinisesse ning kelle rõivad sulanduvad kokku kangasjõega, mis voolab lavalt alla ja läbi publiku (toolid on pandud vastu külgseinu). See näitlejanna sinises mängib jõge. For real. Lugu avaldub meile läbi noore enesetapja pingutuste saavutada jõega mingisugust kontakti ja talt vastuseid saada.

Enamus teksti kannab ta ette vihase tooniga, läbi hammaste. Ta kirub oma rikast armukest, tahab saada talt vastuseid. Vastuseid meile ei avaldata, ning kahe inimese lugu, mille jutustamist ma ootan, ei saabu kunagi.

Järgneb veel hunnik hulle ja segaseid episoode, muuhulgas meela muusika taustal ekstaatiline tants naise ja jõekese vahel. Kas see on narkouim? Ma ei saa seda teada.

Kõige lõpuks paneb naine endale selga hindupärased rõivad, saabub Jeesus, ning pärast mõningat sanskriti- või arameakeelset õpetuste jagamist viib ta kättpidi mööda jõge minema.

Küsimused jäävad lahtiseks ning lahkudes on sees kuidagi tühi tunne, justkui ei olekski mulle mitte mingit lugu räägitud.

Minu hinnang: **

Meeled tuleb teravana hoida. Eragümnaasiumis aega sisustamas.

Rakvere Linnanoorte Näitetrupp (RLNNT), “Dahin! Dahin!”

Sama trupi esimesest etendusest esmaspäeval jäin ma ilma ja ei saa seega neid võrrelda, kuid “Dahin! Dahin!” on kindlasti B’offi programmist minu kindel lemmik. Valitud on huvitav ainestik, kus väga vist eksida ei saa – 19. sajandi tsaari-Venemaa aristokraatia.

Esimene stseen lööb visuaalselt pahviks – perekond, kõigil väärikalt lõug üleval, noortel ja õilsate aadetega (vähemalt ma eeldan, et õilsate aadetaga) vene meestel turtleneck-kampsunid seljas. Söögilauda neil reaalselt laval ei ole, aga neil on valge lina, mida märkamatuks jäävad pool-teenijad, pool-laualinahoidjad üleval hoiavad.

Naudin sellest etendusest igat hetke. Filosoofilised arutelud, kogenematute noorte kohmakused ballil, vene aktsendiga mesised hääled, suhtesehkendused, perekonnahierarhia tugevdumine. Vahel jääb mulje, et tegelased võiksid laval teha ükskõik mida – sümpatiseerivad need maneerid ja olekud kohe algusest.

Samas tegevusest puudu ei jää. “Gilmore Girls’i” tegelastest kaks korda tempokamalt rääkivad näitlejad ja sama energiliselt edasi arenev lugu ei lase jääda süvenema tegelastesse, vaid paneb pingutama, et mõista meie ees lahti kooruvat lugu. Peab tunnistama, et teha seda oli üpris raske, ja enamus suhetevõrgustikest (või isegi tegelaste nimedest) jäid segaseks.

Ning kuigi mu keskendumisvõimele ei aidanud kaasa sagedased laskumised filosoofilistesse aruteludesse, ei olnud lõpus sellel ka mingit vahet. Näitlemine oli olnud täpne, meeleolu hästi tabatud ja kõik klappis. Plaksutasin tugevalt.

Minu hinnang: ****

Kolmapäev. JiMarIvOtt, “Et kõnelda sinuga / To talk to you”

See oli tükk, mida ma kõigi B’offi tükkide hulgast kindlasti näha tahtsin – Ott Kartau on Otepäält lapsepõlvesõber. Mul läks muidugi veidikene aega taipamiseks, et trupi nimi koosneb nelja näitleja nimedest, mis perfektselt kokku klapivad. Need on Viljandi Kultuuriakadeemia VIII lend ehk Von Krahli lend. Lisaks Otile veel Ivo Reinok hittsarjast “Ühikarotid”, Mari Pokinen, ning seekord lavastaja rollis (või õigemini mitterollis) Jim Ashilevi.

Toimumiskohaks sama rahvamaja keldrisaal, kus oli ka “Jõeke”, kuid seekord on lava pööratud teisele poole – publik istub seal, kus enne oli lava, ja nüüd on taustaks kaks laia rasket ust. See jätab mulje, justkui toimuks kõik kellegi elutoas.

Kuna ruumi on vähe, lastakse sisse ainult eelnevalt koha kinni pannud inimesed. Meie seltskonnast keegi seda ei teadnud, ja kümmekond inimest jääb ukse taha. Mina olen lõpuks vist ainuke inimene, kes pääseb sisse ilma “reservatsioonita”, viimasele vabale kohale. Sorry, guys, aga ma tahtsin seda tõesti väga näha.

Ette astub Jim ja seletab tagasihoidlikult ära kontseptsiooni – etendus koosneb kahest poolest. Esimeses pooles üritavad kolm näitlejat leida üksteisega inimlikku lähedust. Jim on kavalehel kirjas lavastaja-koreograafina ja esimene etüüd algabki tantsuga. Väga täpselt sooritatud nurgelised ja kohmakad tantsud, deadpan delivery. Ivo paneb selga väljaveninud kampsuni ja umbes kolmsada numbrit liiga suured püksid. Etüüdis toimub väidetavalt sündmus ning kolm noort inimest saavutavad läheduse. Ja nii see lähebki – kampsunisse ja pükstesse tulevad külla Ott ja Mari ning tants võib alata. Nad liiguvad perfektselt ühe inimesena, järgemööda ühe pea kampsunist väljas, teiste omad peidus. See on vaudeville‘ilikult naljakas ja veidi groteskne. Kõige tipuks hakkavad nad ühe suuna linditaustaga kaasa rääkima. Semiootikast ja märgisüsteemidest.

Ja siis juhtub hetk, mida kõik on oodanud. Meid hoiatati kohe alguses ette. Kampsunist ronitakse välja, Ivo lahkub, ning laval jäävad Ott ja Mari üksteisega tõtt vahtima.

Etenduse teises pooles ei toimu absoluutselt mitte midagi. 25 minutit järjest.

Okei, vahepeal Ott naeratab või võtab Mari käest kinni. Aga laval toimub siiski puhas meditatsioon. Kellele ei meeldi, võib ära minna, öeldi meile, ja umbes neli-viis inimest kasutavad seda võimalust. Ülejäänud, umbes kolmkümmend inimest, istuvad kohapeal ja jälgivad hoolikalt laval toimuvat.

Laval ei toimu endiselt mitte midagi.

Võib-olla ma ei teinud seda õieti. Ma olen meditatsioonist palju lugenud ja ülim eesmärk on fokuseerida oma mõtted ja vaimne energia ainult ühele tähelepanupunktile. See tuleb välja, kui hakata mediteerima eesmärgiga sinna ka jõuda. Aga mina selle 25 minuti jooksul jõuan mõelda väga palju erinevaid mõtteid, mis peamiselt ei ole seotud etenduse mõttega ja märksõnaga – lähedus. Sest ma eeldan, et põhjus, miks seda meditatsiooni katsetada, on proovida jõuda mingi arusaamiseni.

Ühe arusaamiseni ma siiski jõuan. Üpriski huvitav on jälgida, kui laval midagi ei toimu. Seda saan ma Baltoscandali etendustel veel ja veel kogeda ning tulen mõttes tagasi käesoleva tüki juurde, paralleele otsima.

Lahkun etenduselt rabatuna, võimetuna midagi mõtlema või ka ütlema. Kui küsitakse, kuidas oli, seletan napisõnaliselt. Lihtsalt ei jaksa rohkem. Pean kosuma.

Õhtuse peoga kosun juba tuntavalt.

Ja söön arbuusi!

Minu hinnang: ***

Neljapäev. Liis Niller ja Rene Liivamägi, “Seitse aastat, seitse ööd”; kogupereetendus

Selle kohta mul ei ole väga palju öelda. Lavastuse autorid on Viljandi tantsutudengid ja etendus on puhtalt tantsuline. Vaimukas ja armas. Tegelased turnivad linastel seintel, hüppavad mööda patju, tiirutavad ja keerlevad üksteise ümber, kutsuvad üksteist tantsule ja kurameerivad. Linastele seintele projekteeritakse meeleolupilte (mis on muide väga head), lava servas on kaks kontrabassi, ning kaks muusikut kordamööda loovad sooja meeleolu ning dub‘ivad heliefekte ja tegelaste sisemonoloogihäälitsusi.

Näha on, et seda on tehtud hästi ning kirega. Kuid kahjuks minu jaoks on põnevad vaid esimesed 10 minutit. Peale seda tahaksin väga mingit vaheldust ja loo arengut. Ma ei suuda jälgida, kuna laval tundub mulle kogu aeg olevat sama meeleolu ja samad väjendusvahendid.

Aga Erikale ja Rahelile meeldib see väga. Aplausi järgi hinnates olen mina erandlik ja enamus seda kaifis. Igal juhul oli see tõsiseltvõetav tantsuetendus.

Minu hinnang: ***

See oli esimene osa.

Juba homme ilmub teine osa, Baltoscandali etenduste kohta. Nii et kõik kell 15 arvuti taha Refresh nuppu klõpsima!

PS. Pealkiri jäi segaseks? Vastavalt hollandi, rootsi (ka taani? i’dunno), bulgaaria keeltes: Teedmurdev! Andekas! Veatu!