Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Viimane postitus mu katsumuses. Mõtlesin järgi, mida siia kirjutada, mis sobiks heaks lõpuks. Variante on – selle aja jooksul on mul paberile tekkinud nimekiri asjadest, millest kirjutada. A4 kaks poolt täis kirjutatud. Aga ma ei mõelnudki välja, milline võiks olla see superartikkel, mis suure lõpupauguna lugejale muljet avaldaks ja paneks mõtlema, “wow, see oli nüüd kõike seda väärt”. Praegu ei olegi mul vajalik sellist superartiklit kirjutada. Liiga raskeks ei ole mõtet asja ajada.

Nii et ma kirjutan natuke laiemast pildist. Mu 30-päevasest katsumusest kujunes siis lõpuks 36-päevane katsumus. Vahepeal oli kuus päeva rattamatka, kus mul ei olnud ligipääsu internetile ega arvutilegi. Aga otsustasin, et see ei tähenda ebaõnnestumist ja viisin asja lõpuni.

See oli päris vahva üritus ja ma tunnen, et selle katsumuse ette võtmine viis mind jälle edasi. Ma olin jäänud kinni põhjalike ja läbimõeldud artiklite kirjutamisse, nii et vahepeal oli täielik blokk ees üldse midagi kirjutada. Muidugi, haha, sellised mu standardid ongi – mu “läbimõtlemata” artiklid on koos tühjade ridadega keskmiselt umbes pooleteise Wordi dokumendi pikkused.

Kui välja jätta postitused, mis olid lihtsalt selleks, et oleks tolle päeva kohta linnuke olemas, siis kirjutasin ma 20 sisuartiklit.

Ja nüüd, kus see on mu selja taga ja jälle olemas üks asi, mille saavutamist tähistada, saan seda kasutada hüppelauana järgmiste tegemisteni. Põnev on teha oma eluga eksperimente ja katsetada, milline stiil kuidas mõjub – ja nüüd, kus olen läbi proovinud läbimõtlematu kirjutamise, hakkangi proovima midagi muud.

Oli põnev, tänan kõiki teid, kes mind Facebookis ja blogis jälgisid, lugesid ja kaasa elasid. Kui ma olen suutnud kedagi puudutada, siis see ongi see, mis annab selliste asjade kirjutamisele mõtte.

Ja nüüd siis planeerin, mis edasi.

Aga üht ma tean – nüüd, kus ma olen kuu aega jaganud õpetusi sellest, kuidas elada, keskendun ma järjest rohkem sellele, et ise oma sõnade järgi elada. Nii et blogi hakkab edaspidi saama vähem tähelepanu.

Olen siiski teiega ja mõtlen selle üle järgi, mida tähendab teadmiste sellisel kujul edasi andmine. Kuna ma tean, et parim viis midagi õppida on see edasi õpetada kohe, kui sa sellest kuuled, siis on mul siiski motivatsioon olemas siia ka edaspidi kirjutada.

Kui oled siit midagi huvitavat leidnud, siis ma hindaksin seda, kui võtad veidi aega ja teed vähemalt lahti uue kirja kirjutamise vormi. Ja siis kirjutaks sinna, mis on sinu mõtted kogu selle blogi kohta, õppimise protsessi ja artiklitest loetu kohta. Mu aadress on peepp [ät] tlu.ee.

Mina olen Peep ja näeme kunagi jälle.

Pildi autor Kenny Teo.

Nii, käes on eelviimane päev mu katsumusest. Olen siin järgi mõelnud asjadest, mida kirjutasin – näiteks artiklites Progressiivne areng, ja Tee seda juba TÄNA!. Ja mul on veel mõtteid, mida lisada.

Tuhandemiiline teekond algab ühest sammust -Lao-zi

Üks põhilisi asju, mis põhjustab asjade edasilükkamist ja viivitamist, on võimaliku tulevikustsenaariumi ettekujutamine. Kui sa teed oma külmkapi lahti ja näed seal mustust, siis kui sa hakkad mõtlema selle peale, mis tunne oleks seda sodi puhastada, siis paned rahus külmkapi uuesti kinni ja lähed jood diivanil oma õlut. Kui sa aga näiteks võtaksid oma ülesandeks vaid ära puhastada üks kõige mustem nurk või üks riiul, siis ei ole mingit vaimset takistust ees.

Samamoodi kõikide meie projektidega. Aju on masin, mis üritab pidevalt ette ennustada uut sissetulevat infot ja tulevikku. Kui sa paned oma projektiga tegelemiseks kõrvale teatud aja ja hakkad pihta, siis alguses võib tunduda, et sa töötad nii pikaajalise asja nimel, mille vilju sa naudid alles kuude pärast, et ei ole väga motiveeriv midagi üldse teha. Või siis tundub, et probleemid, mida selle käigus pead lahendama, on nii suured ja keerulised, et võtavad sult kogu energia ära.

Aga see on kõik ainult häma, mis varjab tegelikku probleemi – su aju lihtsalt ei suuda keskenduda rohkem kui ühele asjale korraga. Su projektil on palju liikuvaid osi, millega sa pead mõnikord tegelema korraga, tundes ennast žonglöörina. Kui sa kõigile neile asjadele korraga mõtled, vajub energia ära. Võti on siin selles, et sa pead jõuga läbi suruma ja tegema kindla otsuse, et keskendud ainult ühele asjale korraga. Pane paberile kirja, mis on järgmine pisike samm, mida sa saad ära teha. Ja hakka seda tegema, üritades mitte muule mõelda ja mitte ette mõelda.

Kui sa juba esimese pisikese sammuga oled alustanud, tekib tõenäoliselt inspiratsioon tegeleda sellega tund aega järjest.

Nii et kui sa midagi ette võtad, siis võtagi ette ainult kõige esimene samm ja tee seda. Ja ole sellega püsiv – kui sa oled ühe korra esimese sammu ette võtnud, siis järgmine päev tee seda sama ja alusta jälle ühe pisikese sammuga. See teeb asjade edasi liigutamise lihtsamaks. Ja püsivusest rääkides..

Veel üks viis, kuidas püsivus viib sihile

Pildi autor Paul Watson.

Kirjutasin mõni aeg tagasi artikli Ole püsiv ka läbi igasuguse rämpsu. Lisaksin sellele nüüd juurde veel ühe külje, miks püsivus on asi, mis viib sihile. Nimelt vaimses arengus ja teadmiste omandamises.

Viitan veel ühele oma artiklile – Algaja suhtumine. Kirjutasin, kui oluline on hoida oma meeled avatuna ja näha ennast alati algajana, selleks et olla avatud uutele teadmistele. Kui sa arvad, et tead, kuid tegelikult ei tea, siis sa ei saa ka juurde õppida.

Meil on palju asju, mida me juba teame. Lugesime kunagi raamatut, keegi rääkis meile sellest, käisime koolitusel, seminaril, õppisime selle ise ära oma kogemusest. Ja meil on kõik perfektselt, kristallselgelt meeles.

Või siis mitte. Inimmälu on petlik – sa arvad, et sa tead, kuid tõenäoliselt oled enamus asju ära unustanud. Mõtle näiteks oma erialale (tööl, koolis) või lihtsalt valdkonnale, mille vastu sul on kirg. Proovi nüüd lihtsalt sõbrale seletada või paberile kirja panna, mis on selle valdkonna põhiprobleem ja defineeri üldse ära, millega see tegeleb.

Mäletan veel kõige esimest “Sissejuhatus psühholoogiasse” loengut sügisel. Aaro Toomela tuli ruumi sisse ja kui kõik vaikseks jäi, oli üks esimesi asju, mis ta ütles – “Öelge mulle, mis on psühholoogia?”. Ja maad võttis täielik vaikus.

Meil on kaks erinevat mälufunktsiooni – äratundmine ja loomine. Kujuta ette, et sulle antakse kätte nimekiri kümne sõnaga ja kästakse need ära õppida. Kui sult nüüd antakse ette uus nimekiri saja sõnaga ja palutakse üles otsida kõik kümme sõna, mis olid esimeses nimekirjas, mis sa arvad, kui hästi sa hakkama saaksid? Arvatavasti leiaksid peaaegu kõik sõnad üles, kui sulle aega antakse. Aga kui nüüd tuleb järgmine ülesanne – pane tühjale lehele kirja kõik kümme sõna, mida nägid. Mitu tükki sul siis meeles oleks?

Kui sul palutakse oma sõnadega seletada mingit kontseptsiooni, mida sa oma arust mõistad väga selgelt, siis võid tihti üllatuda, et tegelikult sa siiski ei tunne seda nii hästi.

See on üks soovitus, mida ma olen tulemuslikult ära kasutanud õppimistehnikana. Ütleme, et sa oled kusagil seminaril, koolitusel, või vaatad internetist presentatsiooni, või lihtsalt loed mõnda artiklit. Ütleme ka, et sulle on selgeks saanud, kui oluline on sellistest asjadest märkmeid teha ja sa teed seda regulaarselt. Aga mine üks samm kaugemale – kui oled oma märkmed ära teinud, võta ette uus tühi leht ja kirjuta nullist välja kõik, mis sulle siis sellest koolitusest või artiklist meelde jäi. Esimest korda tehes tahad vist oma pead vastu seina peksta. Aga pea vastu, ja kui oled need vähesed asjad, mis siiski meelde tulid, kirja pannud, loe oma esialgne konspekt uuesti üle. Ja kirjuta siis uuesti nullist uus konspekt. Üllatud teist korda – nii jäävad asjad väga hästi meelde.

Ja asi, milleni ma tahan jõuda – me mäletame vähem, kui me arvame. Mõned inimesed on arvanud, et neil on midagi viga, kui neil loetud raamatust suurt midagi meelde ei jää. Ei ole midagi viga – nad on lihtsalt inimesed. Soovitus lugeda näiteks iga nädal läbi üks raamat on suurepärane, sest nii saad mõne aastaga oma erialas eksperdiks, kuid ma lisaksin sellele teise soovituse – ära piirdu raamatute korra lugemisega. Võta vanad raamatud uuesti ette ja loe nad uuesti läbi.

Ära arva, et kui sa oled kunagi mingid teadmised omandanud, et siis sa oled neist juba välja kasvanud. Mine tagasi asjade juurde, mida sa arvasid, et tead kindlalt ja õpi neid uuesti. See on suur avastus, et tegelikult sa mäletad vaid väga vähe.

Iga koolituse, raamatu või audioprogrammi juures peaks olema tegelikult soovitus sellest, kuidas seda materjali kõige paremini omandada. Ja viis, kuidas seda teha, on lihtne – loe see materjal läbi vähemalt kolm korda. Alles siis hakkab midagi meelde jääma. Pikemate asjade puhul soovitaks selle materjali näiteks aasta jooksul läbi töötada isegi viis korda ja rohkem.

Mõnda raamatut lihtsalt tasubki jääda läbi lugema. Iga korraga jääb sealt jälle midagi külge. Näiteks klassik “Mõtlemist muutes rikkaks”.

Inspireeri ennast täna,

Peep.

Keda oodates? (pildi autor Piero Fissore)

Üks kahjulikumaid harjumusi, mis seisab sinu ja su ideaalide vahel, on ootamine. Enamus inimesi on kahjuks õppinud olema passiivsed ja elult vastu võtma seda, mida ta annab. Aga see, millised on enamus inimesi, ei pea midagi tähendama selle kohta, milline sina võiksid olla.

Ei tasu lootma jääda sellele, et ühel päeval koputab sinu uksele (kasvõi e-maili kujul) õige inimene ja toob sulle häid uudiseid – ma tulin su elu muutma. Neid juhuseid võib ette tulla, aga nad on kindlalt juhused. Kui sa aktsiatesse investeerid, kas siis jääd lootma sellele, et ettevõte, millest sa tüki ostsid, annab peale su ostu välja ülihead uudised ja hind kargab lakke? See oleks hasartmäng. Sa juhid omaenda ettevõtet. Milline tegevjuht juhiks oma ettevõtet juhusele lootma jäädes? Ole sinagi oma elu isand ja hoia teadlikult ohjadest kinni. Isegi pokker, mida paljud võtavad hasartmänguna, peidab endas võlu – selles on võimalik teadlikke otsuseid tehes oma “õnne” mõjutada, ja selle arvelt professionaalsed mängijad raha teenivadki.

Võib ju nii olla, et sul on seljataga olemas inimeste ring, kes sind toetavad kõiges ja ei ürita sind oma tasemele alla tõmmata. Tegelikult ongi nii, et väga paljudel edukatel inimestel on olemas oma isiklikud treenerid ja mentorid – isegi Anthony Robbinsil, üks kõige rohkem inimesi juhendanud isikliku arengu (või nagu mõned ütleksid – eneseabi) nimesid. Ka temal on vaja toetavat jõudu.

Lase lahti ettekujutusest, et kui sa hakkad oma elus saavutama edu, siis sind hakatakse tohutult imetlema. Kuulsuste (ja eriti meelelahutustööstuses olevate inimeste) puhul on see tõesti nii, et tekib palju inimesi, kes su edu siiralt austavad. Aga kui rääkida inimestest, keda sa tunned lähedalt, siis alati nii ei lähe. Nimelt, see on valus tõde, aga meile ei meeldi näha seda, et keegi meie ridadest on edukam kui meie ise, eriti kui arvame, et tal olid samasugused šansid edu saavutada. Kui keegi omade seast hakkab jõudma kõrgemale latile, siis esimene reaktsioon alumistelt ei ole mitte võtta abistavast käest kinni ja üles ronida, vaid üritada vähendada omaenda kadedusest tekkivat halba tunnet ja ülemise korruse inimene alla enda juurde tagasi tõmmata. Valusa kriitika ja ironiseerimisega.

Sa pead sinna varem või hiljem jõudma, aga aktsepteeri seda, et kuigi siiraid abistavaid inimesi toob elu aeg-ajalt ette (ja neid hetki tuleb väärtustada), siis enamuse ajast pead sa siiski ise hakkama saama. Sa oled oma saatuse sepp, nagu vanad eestlased laulavad, kui sa seda vähegi tahad olla. Kui sa tahad kuhugi välja jõuda ja midagi endaga ära teha, pead sina olema see, kes astub esimese sammu ja lükkab ennast edaspidi pidevalt tagant.

Sina oled see inimene, kes kõige rohkem maailmas tahab, et sa oleksid edukas. Ja seega on kohustus sinul endal selle heaks midagi ära teha.

Et iga päev oleks eelmisest parem – vahel vähem, vahel rohkem,

Peep.

Mul on veel palju asju, mida ma tahan siin kirjutada, aga täna tegelen muude asjadega. Ciao!

Peep.

Pildi autor Flickri kasutaja Calamity Meg.

Kui improviseerides tõlkida ära inglisekeelne väljend writer’s block, siis tuleks sellest midagi sõna  “kirjanikutõke” sarnast. See on see raske hetk, kui sul seisab ees valge tühi leht ja su teadvust vallutav teadmine, et sa PEAD hiljemalt täna õhtuks midagi paberile kirja panema. Aah, kui õudne.

Tehnika, mida ma olen kasutanud sellistest hetkedest üle saamiseks, on väga lihtne – kirjuta ükskõik mida. See vähemalt tundub pealiskaudselt olevat väga lihtne, aga ise selle peale tulla on tegelikult väga raske. Kui su ees on valge tühi leht, siis sa peadki sõna otseses mõttes hakkama ÜKSKÕIK mida, absoluutselt ükskõik mida, kirjutama. Kirjuta sinna midagi lolli ja tobedat. Näiteks kui kirjutad esseed teemal “Eesti geopoliitiline ja sotsioökonoomiline olukord” (nonsenss, ma tean), siis alusta nii: “Üldiselt võiks öelda, et geopoliitiline ja sotsi-[okei, ma säästan lugejat] olukord on vägagi komplitseeritud.” Nõme lause, mis ei ütle mitte midagi, aga see ongi oluline. Selline lause on tunduvalt parem kui tühi leht.

Või kui kirjutad näiteks mõnda motivatsioonikirja või avaldust ja pead kirjutama teemal “miks me peaks just sinu valima”, siis panegi nii kirja: “Minu peaksite te valima sellepärast, et mul on olemas õiged kogemused. Nimelt, …”. Jällegi, mingisugune mõttetus, aga oluline on see viimane sõna – see paneb käima ahela, mis hakkab sul järjest uusi seoseid tekitama, kuni jõuad välja pointini, mida öelda tahtsid.

“Ei, see on vale vastus”

Me oleme kõik praeguse koolisüsteemi kasvandikud, et mitte öelda ohvrid. Ülenämmutatud on väide, et kool tapab loovust – aga see väide on täiesti õige. Meid ei õpetata mõtlema. Meid õpetatakse leidma üles üksõige ja ainuke vastus. Selle asemel, et kasutada oma aju potentsiaali olla loov ja tekitada uut väärtust, peame jääma vanadesse radadesse. Kõige hullem patt selles maailmavaates on eksimine. See, kui sa ütled vale vastuse. Kõik naeravad su peale – idioot oled!

Ja nii me kardamegi eksida. Peame pidevalt üleval hoidma endast head muljet, kuna arvame, et teiste arvamus ja meie väärtus inimesena on kuidagi omavahel seotud. Kes sellise tobeda seose välja mõtles?

Praktikas tuleb nii välja, et vea tegemine on tihtipeale produktiivsem kui õige vastuse leidmine. Kui sa jõuad vale vastuseni või ehitad mingi asja valesti üles, siis sa pead hakkama välja selgitama, mis täpselt valesti on. Ja selle käigus sa uurid kogu süsteemi põhjalikumalt läbi. Ja iga nurk, mida sa oma vaimse taskulambiga valgustad, tekitab sul uusi ideid ja seoseid.

Me ei tohiks karta eksida.

Ja samamoodi ka tekstide kirjutamisel – kui sa hakkad kirjutama ükskõik mida, olgu ta siis nii tobe kui ta on, siis see paneb su mõtteahela käima ja sa hüppad loovasse seisundisse. Tühi leht kahjuks väga ei ole tuntud loovuse allikana.

Kui sa jõuad oma mõtteid ilma tsensuurita kirja pannes mõtete, väidete ja faktideni, mida sa tegelikult väljendada tahtsid, siis oledki jõudnud oma eesmärgini. Aga siis seisab sinu mõtete ja nende aruka väljenduse vahel veel hunnik pahna (kujuta ise ette, mis sõna ma tegelikult kasutada tahtsin). Kui sa järgisid mu juhendeid ja kirjutasid nii, et sa ei hoolinud sellest, kuidas see välja näeb, siis tekstiga lõpule jõudes on su ees kõige kohutavam sõnadejada, mis maailmas üldse kunagi kirja on pandud. Või nii see sulle paistab.

Võidukas finiš

Selleks ongi selles protsessis üks samm juures lisaks kirjutamisele. Nimelt – toimetamine.

Appi! Ma pean midagi veel tegema? Jah, pead küll. Nüüd oled omadega mäel selles mõttes, et su ees on teatud kogus sõnu ja loodetavasti ka mingi huvitav sõnum. Aeg on seista silmitsi sinu suurima hirmuga – selle teksti uuesti läbi lugemine.

Kui sul on kiire, siis tee seda kohe peale teksti valmis kirjutamist (enne soovitan siiski teha ühe võileivapausi või midagi). Kui sul on aega, siis väga hea oleks see tekst jätta seisma üheks ööpäevaks – ja ma mõtlen seniks, kuni sa magad. Une ajal toimuvad ajus väga huvitavad protsessid, mis korrastavad su mälu ja mõtteid. Märkad, et kui hommikul oma teksti uuesti loed, näed pilti hulga selgemalt ja tead ka juba paremini, mida peaks edasi tegema.

Nii, igatahes – nüüd on see hetk, kus sa asud asja kallale täiesti algusest ja oled valmis kõik välja viskama. Esimene lause, mis oli sütikuks ülejäänud tekstile, võib arvatavasti kohe välja lennata. Üks mõte on tema asemele näiteks kirjutada mingisugune sissejuhatav lõik teksti põhjal, mille sa valmis kirjutasid. Või kui mitte, siis pane sinna lihtsalt asemele midagi mõistlikumat.

Ja käi kogu oma tekst niimoodi läbi. Ole karm ja vankumatu nagu Vene miilits – halvad laused viska välja ja kirjuta ümber. Ole valmis tegema drastilisi muudatusi. Del-nupp on sinu sõber. Ole valmis samas ka uusi asju juurde kirjutama, mis pähe torkavad (eriti, kui sa lasid oma tekstil ühe öö seista).

Kui jõuad selle protsessiga lõpuni, avaneb pilvede vahele auk ja inglid ise tulevad päikesekiirte taustal maale. Sa saad tõenäoliselt teksti, millega sa rahul oled.

Iga korraga, kui sa oma teksti uuesti üle käid ja ümber toimetad, läheb ta järjest paremaks ja paremaks. Seega sa ei pruugi piirduda ühe korraga, kui su süda sind nii käsib. Kui sul on tähtis kvaliteet ja mitte aeg, võid ühte teksti isegi ümber toimetada kümme korda!

Mõlemad need protsessid kokku – valmidus kirjutada täielikku rämpsu ja valmidus oma tekst uuesti üle käia, tulevad sulle kasuks, kuna avavad uued loovusekanalid, mida sa olid endas võib-olla seni tagasi hoidnud.

See võib olla üks vabastavamaid kogemusi, kui sa saad lihtsalt südamest kirjutada seda, mida ise tahad, ennast tsenseerimata.

Ja veel loetakse viimased sõnad peale

Ma ise hetkel seda teksti kirjutades ei järgi soovitust, mida ma välja jagan ja seetõttu kirjutan vähe läbimõtlematult. Pöörasin vähem tähelepanu ühele tehnikale, kui oleksin tahtnud.

Nimelt – kuidas välja mõelda, millest üldse kirjutada?

Ja seda olen ma teinud nii – võta tühi A4. Keskele kirjuta oma teema. Ja hakka teemast väljapoole tõmbama kriipse, kriipsu lõppu kirjuta mingi alateema, millest tahad kirjutada. Ühesõnaga – pane paberile kirja kõik ideed, mis sul tekivad. Joonista oma mõtetest kaart ja näita seoseid joontega. Tee seda nii kaua, kuni oled mõtetest tühi. Võta uus leht, kui vaja. Pane absoluutselt iga mõte kirja, mida sa kirjutada tahad. Tõenäoliselt tasub siin kirjutada lühidalt ja kokkuvõtlikult, kuna sa ei taha kogu artiklit selle paberi peale üles kirjutada.

Aga kui sa oled selle kaardi ära teinud ja hakkad siis kirjutama – selle tehnika abil, mida ma üleval kirjeldasin, saad tõenäoliselt ühe väga kvaliteetse teksti.

Kasutasin seda tehnikat oma postituse “Kuidas ma avastasin Tallinna Ülikoolis peidetud aarde ehk kuidas ma õppima õpin” jaoks, ja see tuli tõesti üpris pikk ja sisukas. Samas – üks põhjus samas, miks ma vahepeal siia eriti midagi kirjutada ei tahtnud, oligi see, et selliste artiklite kirjutamine on ajamahukas. Praegune 30-päevane katsumus ongi reaktsioon sellele stiilile – praegu üritan kirjutada artikleid võimalikult vähese vaevaga.

Mõlemad stiilid on head ja vajalikud, tuleb vaid leida tasakaal.

Kõike head ja nobedat sulelendu,

Peep.

PS. Ükski inimene, kes on midagi kunagi saavutanud, ei ole seda teinud üksi. Ja enamus teadmisi, mis ühel inimesel peas leidub, pärinevad kelleltki mujalt. Ja nii on minulgi õpetajad – sellest tehnikast kuulsin Brian Tracy käest.

Kirjutan siia praegu igaks juhuks midagi ära, et oleks vähemalt olemas. Sain selliste sisukamate esseedega kirjutamisele hoo sisse, aga täna ei pruugi enam aega jääda midagi rohkem kirjutada.

Pildi autor Flickri kasutaja DIESUS.

..aga nad aetakse segamini nii sagedasti, et ma ei jõua enam imestada. Millegipärast on nii, et psühholoogilisi isiksuseteste kiputakse aktsepteerima puhta kulla ja lõpliku vastusena. Millegipärast on nii, et meile meeldib väga teisi inimesi lahterdada kategooriatesse ja kõige lihtsam viis seda välise mulje põhjal teha ongi skaalal introvert-ekstrovert. Kõige hullem selle juures on see, et me ei mõista, et see on sujuv skaala, mitte see ei ole mingisuguse diagnostilise tabeli kaks tulpa. Introvertsus varieerub inimeseti sujuvalt, ja eeldada võiks, et kõige kaugemates äärmustes on väga vähe inimesi (tõenäoliselt järgivad tulemused Gaussi kõverat). Me aga ei mõista seda ja kipume arvama, et kui inimene lahterdada introverdiks, siis ta ongi seda sajaprotsendiliselt ja ta ei näita ühtegi teist külge.

Kirjutasin sellest ka varem – ära tee üldistusi inimeste isiksuste kohta. Me oleme mitmetahulised ja konfliktsed olendid ja mitte kuidagi ei saa meid lahterdada ühe sildi abil. Enamus meist on introvertsuse-ekstrovertsuse skaalal kusagil keskel, kahevahel. Kes sa siis oled? Mina igatahes ei ole küll märkimisväärselt kusagilt lugenud sellise juhtumi kohta – ikka kipub seletus olema kas ühe või teise äärmuse kohta.

Esiteks nähakse seda mõõdet ühekülgselt. Aga teiseks, ja siin läheb asi veel tundlikumaks – introvertsus on silt, mis pannakse inimese välise käitumise järgi. Seda ei ole kahjuks aga võimalik teha ilma, et see silt oma tähenduse kaotaks. Nimelt, nii palju kui üldse eksisteerib mingit definitsiooni selle kohta, mis on intro- ja ekstrovertsus, siis võiks see olla see, et introverdi energia on suunatud sissepoole, oma sisemaailma, ja ekstroverdi energia on suunatud välismaailma. Aga see on ka kõik. Tuletan jällegi meelde, et jutt käib sujuvast skaalast ja enamus inimesi on keskel. Kui me ütleme, et keegi on introvertsete kalduvustega (mis on parem silt kui see, et ta on introvert), siis ta lihtsalt veidi rohkem keskendub oma mõtetele ja ideedele kui välismaailmale. Lihtsalt veidi rohkem.

Kui inimene kaldub introverdi poolele, ei tähenda see mitte mingil juhul, et ta peaks kohe olema arg, tagasihoidlik, vaikne, nurgas olev ja omaette hoidev. Seda ei tee ainult introverdid.

Tänu meie minevikule on meie geenidesse sisse programmeeritud hirm teiste arvamuse ees. Evolutsiooniliselt oleme me enamuse ajast elanud väikestes hõimudes, mis olid umbes saja liikmega. Kui keegi selles grupis tegi midagi valesti (näiteks näitas isane üles huvi mõne naise vastu, kelle alfaisane oli enda omaks kuulutanud – jah, siis me elasime nagu loomad), siis ta kas sai karistada või kõige hullemal juhul – heideti grupist välja. Aga sellel ajal, Aafrika savannides elades, ei suutnud inimene üksi kaua elus püsida.

Seega ongi meile sisse programmeeritud lihtne valem. Sina teed midagi, mis teistele su grupis ei meeldi = surm.

See mõjutab meid tänapäevalgi, kuigi me ei ela enam hõimudes. Nüüd on meie hõimuks kõik meie tuttavad ja isegi kogu ühiskond. Teatud mõttes, kui me peame kogema teiste kriitikat või viltu vaatamist, tunneme teatud tasandil seotust surmaga. Ja siis on loogiline, miks ühe küsitluse järgi eelistaks keskmine ameeriklane pigem surra kui avalikult esineda.

Ja seega nagu ma kirjutasin – ebakindlust kogeb meist erinevates situatsioonides igaüks. Ka ekstroverdid istuvad nurgas vaikselt ja tagasihoidlikult, kui nad on pandud ebamugavasse situatsiooni või nad on võõras kohas, kus nad ei tunne ennast hästi. See ei ole mingi märk sellest, kas inimene on ekstro- või introvert.

Samuti ei ole suurem asi näitaja ka see, mida inimene päevad läbi teeb või millised on tema huvid. Tema käitumine võib näidata tema praegust olukorda, aga see ei pea midagi tähendama tema üldise suunitluse kohta. Harjumused kujunevad kiiresti, ja kui sa oma harjumuste kujunemise ajal ei ole palju väljas käinud või pole sul palju sõpru kujunenud ja sa hiljem oma harjumuste muutmiseks ka midagi ette ei võta, siis kujunebki välja nii, et sa justkui käitud introverdi moodi. Sest sul on introverdi harjumused. Ja sa tunned hirmu uute asjade proovimise ees.

Harjumusi ON võimalik muuta. Ja oma julgust ON võimalik arendada.

Lõpetuseks mõned ideed, kuidas ennast “ekstroverdilikumaks” muuta ja enesekindlust arendada:

• Avalik esinemine. Näiteks AIESECis avaneb palju võimalusi selle tegemiseks ja enda arendamiseks. Teine võimalus on Toastmasters (vaata ka Tallinna klubi)
• Tantsimine. Proovi näiteks salsat – mm! (Andy Linnas kirjutas sellest ka inspiratsioon.ee blogis – Salsa, tants, teraapia)
• Trenn. Kui su keha on vormis, on enesekindlus ja sinust välja kiirgav külgetõmbejõud lihtne tulema. Et mitte rääkida sellest, et trenn on su aju arenguks hädavajalik – enda liigutamine paneb sõna otseses mõttes su aju kasvama.
• Näitering. Suurepärane võimalus ennast väljendada.
• Väitering. Sama. Aga ma ei oska öelda, kui kasulik see su seltsielule on, kui omandad harjumuse pidevalt vaidlusi alustada.
• Hääletreening, laulmine. Ma ei oska siinkohal anda konkreetseid nimesid, aga Eestis peaks ka leiduma inimesi, kes õpetavad sind selgemalt ja enesekindlamalt rääkima, ja kui vaja, laulma. Mõlemad annavad kõvasti enesekindlust.
• Alexanderi tehnika – õpetab rühti ja kehahoiakut. Eestis tegeleb sellega Maret Mursa Tormis, hindade kohta ei oska öelda.
• Vestlusringid, erinevad tugigrupid, organisatsioonides osalemine, erinevad kursused. Siia võiks veel kirjutada pikalt erinevaid ideid. Ühesõnaga kõik kohad, kus sa saad grupi osaks ja teil on ühine eesmärk – nii on väga lihtne leida uusi sõpru ja tunda ennast vabamalt ennast võõrastele inimestele avades. Pistan siia uuesti vahele soovituse AIESECiga liituda.

Selleks korraks siis kõik. Lõpetuseks ka kaks linki Steve Pavlina blogisse – How to Go from Introvert to Extrovert ning teine artikkel, mis on üks tekste, mis on mind kõige rohkem mõjutanud – The Courage to Live Consciously.

Naudi elu,

Peep.

Pildi autor Kevin Eddy.

Kui sa saavutaksid kohe praegu oma kõige suurema eesmärgi, kuidas sa ennast tunneksid? Oleksid ekstaasis? Ma oleks ka.

Milline su elu siis oleks, kui sind saadaks praegu edu? Olgu see siis hetkeline või nõudku kuid järjepidevat tööd. Kas mõtleksid siis, et “this is it” ja nüüd on su suurim töö tehtud, suurim edu saavutatud ja nüüd võid jalad seinale visata ja vilet lüüa?

Hetkeks ju võib see tunne peale tulla küll. Aga mis sealt edasi? Kui kaua saaksid oma loorberitele puhkama jääda?

Tõenäoliselt mitte kauaks. Levinud väljend ütleb – süües kasvab isu. Iga kordaminek suurendab meie tahtmist midagi veel suuremat ära teha. Paigalseisu ei ole kunagi, vähemalt mitte kauaks.

Elu on järjest suuremate mägede otsa ronimine. Vallutad ühe tipu, oled sõna otseses mõttes omadega mäel (aah, liiga lihtne oli seda öelda). Tükk aega kestva rahulolutunde rikub ära see, kui taipad, et nii palju mägesid on veel alles, mida vallutada.

Ja see ongi tänane mõte – edu ei pea tulema ühekorraga. Kõik ei pea olema perfektne esimesel korral.

Mõtlen näiteks blogi kirjutamise kohta. Sügisel oli mul mõte, et võiks seda ju teha – aga mul puudus täielikult ettekujutus sellest, mida ma tahaksin siia kirjutada ja kuhu suunas tahaksin liikuda. Aga mind innustati tagant ja ma registreerisin endale konto ära. Ja siis hakkasin siia lihtsalt kirjutama seda, mis mu mõtteis parasjagu oli.

Ma ei olnud rahul sellega, et ma ei tee oma blogiga midagi suurt. Aga nagu ma nüüd mõistan, siis  see ei peakski ühegi ettevõtmise juures peamine olema. Muidugi, oluline on kogu aeg silmas pidada, milline näeks välja erakordne edu (aitäh, David Allen!), aga see ei pea olema sihtmärk. Kui sa projektiga üldse ei alustagi, kuna ootused on liiga kõrgel, siis pole sellest kasu.

Kõige olulisem on lihtsalt teha esimene samm, ja mitte midagi muud. Tee see asi ära ebatäiuslikult, aga tee midagigi.

Ja siis rakenda progressiivse arengu põhimõtet – kui sa oled juba tükk aega midagi teinud ja sul on välja kujunenud oma mugav viis seda teha – lõhu oma mugavustsoon maha.

Kui su projekt on juba kiirushoidja peal (noh, ta saab ise hakkama), siis on aeg asjad uuesti läbi mõelda.

Vaata oma projektile kui uuele algusele ja mõtle, mida sa oleksid teinud teistmoodi, kui sa alles praegu alustaksid. Ja siis hakka neid muudatusi ellu viima.

Sa pead aeg-ajalt jõudma taipamiseni, et see, kus sa praegu oled, on ainult sinu hetkeline reaalsus – aeg on liikuda edasi järgmise sammuni ja kujutada ette, et sa alles alustad.

Niimoodi ühelt trepiastmelt järgmisele liikudes jõuad kõrgete saavutusteni.

Kuigi su projektiga (nt. mina mõtlen oma blogi või mõnede oma eeskujude blogide peale) võib praegu kõik korras olla, kujuta endale ette, et see on alles sinu alguspunkt ja lõpp-punkt on sinu teha.

Ma olen väga kõrgelt hinnanud seda, et asjad ei tuleks lihtsalt ära teha, vaid pidevalt tuleks edasi areneda ja asju järjest paremini teha. Aga ma olin ekslik selle suhtes, mis hetkel seda teha tuleks. See hetk ei ole tegemise ajal.

Ma olen mõistnud seda, et kui sul on projekt pooleli, siis kõige olulisem on ta lõpuni viia nii kiiresti ja vähese vaevaga, kui vähegi võimalik. Tee see ära oma praeguste oskustega.

Ja kui oled ta lõpetanud, siis on aeg areneda ja tagasi vaadata – mida oleksid teisiti võinud teha. Seejärel on sul olemas reaalne kogemus, millest õppida. Järgmine kord sarnast asja tehes lähebki asi paremini.

Kõike head ja näeme homme jälle,

Peep.

Pildi autor Graham Ballantyne.

Mu 30-päevane periood algas sellise postitusega: Tee seda juba TÄNA! Ma kirjutasin, et me ei tohiks oodata päeva, mil kõik tingimused on õiged, et oma eesmärkide ellu viimisega alustada. Sest niimoodi me jäämegi unistusi edasi lükkama. Juba täna tuleks teha seda, mida sa tahad teha näiteks aasta pärast. Kui sa asud kõrgena tunduvast müürist üle ronima, siis taipad, et viiemeetrise monstrumi asemel on müür ainult kaks meetrit kõrge, ning müüri taga laiub roheline aas. Muidugi, kohtad ka palju raskusi, aga Ralph Waldo Emerson ütles nii: When a resolute young fellow steps up to the great bully, the world, and takes him boldly by the beard, he is often surprised to find it comes off in his hand, and that it was only tied on to scare away the timid adventurers.

Kui ma oma artiklites kirjutan soovitusi, et tee nii ja tee naa, siis sama palju kirjutan ma neid soovitusi iseendale. Need on meeldetuletused asjadest, mida ma juba tean, kuid peaksin paremini teadma.

Ja see soovitus teha iga asi ära juba täna on ikka kuradima hea soovitus. Mul oli tollel hetkel nii suur jõud taga ja ma tegingi selle reegli järgi.

Aga nädala jooksul hakkas õhk välja jooksma. On ikka kuradima raske iga päev oma hirmudele vastu seista. Aga see on midagi, mida tuleks kogu aeg teha. Nii et ma mõtlen juba järgmise 30-päevase perioodi peale – iga päev teha midagi sellist, mida kardan.

Igatahes, elades selle “tee seda kohe” reegli järgi ma hakkasin taipama, et sellel on juures ka üks puudus. Jah, iga päev hommikul voodist tõustes on väga mõistlik endale 3 korda valjusti öelda – “Ma teen seda kohe! Ma teen seda kohe! Ma teen seda kohe!”. Sest juba nii vähe selle mõtte endale sisendamine paneb sind teistmoodi käituma (proovi järgi, kui ei usu).

Aga konks on selles – sa võidki jääda kinni väikestesse ideedesse, mis sul kogu aeg pähe tulevad. Peaks vanale sõbrale kirjutama – tehtud. Peaks korra Google’ist otsima ühe asja kohta – tehtud. Peaks korra helistama – tehtud. Iseenesest hea, kui sul on vaba aeg. Aga kui sa päev otsa tegeled selliste väikeste asjadega, mis on vaja kohe ära teha, siis muuks ei jäägi aega.

Nii ma jõudsingi välja siis sinna, et asjad tuleb teha ära kohe, aga alles peale seda, kui sa oled välja mõelnud, mida sa tegelikult tahad.

Sul peavad olema paigas eesmärgid. Ja järgides reeglit “tee see kohe ära”, pead sa välja valima oma #1 eesmärgi ja tegelema ainult sellega.

Kui su #1 eesmärk on saada rikkaks (või rikkamaks), siis ei ole mõtet enne sellega tegelemist “teha ära kohe” oma idee vaadata mingit huvitavat filmi, mille nimi sulle jälle meelde tuli. Kui su eesmärk on kolida kusagile mujale, siis ei ole mõtet kohe ära teha idee midagi põnevat korraldada.

“Tee ära kohe” kehtib su kõige suuremate eesmärkide ja plaanide kohta.

Aga asi on selles, et mida suurem ja kaugem on su eesmärk, seda raskem on seda kohe ära teha. Väikeseid asju on lihtsam teha. Ja tegelikult võib teine lähenemine ollagi see, et sa alustad oma kõige lihtsamate asjadega ja liigud järjest suuremate eesmärkide poole. Progressiivne ümberõpe on kõige efektiivsem.

Sel juhul aga võib su eesmärk jääda alles järgmisesse, ülejärgmisesse, üle-ülejärgmisesse aastasse.

Lõplikku vastust mul hetkel ei ole, aga mõlemad lähenemised tunduvad mõistlikud.

Sest ka suurte asjade edasilükkamise vastu leidub rohtu. Üks raamat, mida pidevalt soovitatakse, on The Now Habit. Annan teada, kui olen ise sellele käpad külge saanud.

Hoiame ühendust,

Peep.

Pildi autor Flickri kasutaja benefit of hindsight.

Seda on enda juures kõige raskem aru saada – mis on sinu pimekohad. Need on faktid, mida sa ei taha endale tunnistada ja asjad, millest sa pole isegi teadlik – ka parima tahtmise juures ei saaks sa neid endale tunnistada. Tavaliselt oleme aga teiste inimeste jaoks kui avatud raamatud – meie nõrkused ja pimekohad paistavad ülihästi teistele välja. Sama kehtib ka siin – minul kui blogi kirjutajal on kindlasti palju veidrusi, imelikke harjumusi ja hoiakuid, mis siit välja paistavad. Minu enda jaoks on minu mõttemaailm mugav koht (veedan ma seal ju kogu oma päeva), aga lugeja jaoks, kelle hoiakud ja mõtteharjumused erinevad minu omast, paistavad need välja kui punane lipuke valgel taustal.

Ja niimoodi me oleme endale seadnud üles lõksud – me ehitame oma peas üles maailma. Me konstrueerime mudelid sellest, mis on võimalik ja mis on võimatu. Meie jaoks tundub see millegipärast olevat elulise tähtsusega mitte ületada neid piire. Kas see on ühiskonna poolt seatud norm või tuleneb see mingist muust vajadusest, ma ei tea, aga nii me teeme.

Piirangud on meie pimekohaks. Me ise ei mõista, et me oleme enda teele seadnud tõkkepuu.

Aga sama palju kui see tõkkepuu on nähtamatu, on ta efektiivne – ta hakkab mõjutama seda, kuidas me oma elu elame. Kui me oleme täie kindlusega loonud endale maailmapildi, kus pole võimalik saada rikkaks, edukaks, õnnelikuks või mis iganes su eesmärk võib olla, siis sa muud ei näegi kui piiranguid.

Kas sa oled piirangutele või võimalustele keskenduv inimene?

Sul on olemas mingi harjumuspärane fookus. See on sisse kulunud teekond sinu närvirakkude vahel, mis ühendab erinevaid ettekujutusi. See on see, mille peale sa oled harjunud mõtlema.

Kas sa mõtled sellest, kui igav, saamatu, nõrk, tagasihoidlik, oskamatu, halbade harjumustega sa oled? Või mõtled sa sellest, mida kõike sa võid saavutada, kui sa hakkad enda piire laiendama?

Sest see on nii – see, mille peale sa mõtled, seda sa ka vastu võtad.

“We become what we think about all day long.” -Earl Nightingale.

Kui sa keskendud pidevalt oma puudustele, isegi kui sa teed seda sellest vaatenurgast, kuidas nendest üle saada, siis sa kasvatad nende võimu enda üle.

See on paradoksaalne, aga kui sa mõtled oma piirangutest, isegi kui sa mõtled, et kuidas seda ületada, siis su piirangud hakkavad ikkagi kasvama.

Eesmärk on oma piirangutest budistlikult lahti lasta (zenilik seis) ja neist mitte hoolida.

Jah, neist peab olema teadlik ja nad ei tohiks suruda oma pimekohta ja neid ignoreerida. Aga neile pole mõtet keskenduda. Lase lahti.

Hinga vabalt. Unusta kõik mõtted.

Ja nüüd tekita üks uus mõte – kuhu sa tahad liikuda?

Mõtle selle peale, kuhu sa tahad välja jõuda.

Pole mõtet elada oma elu, reageerides välistele sündmustele ja oma keskkonnale.

Rahuldav elu on vaid selline, mis luuakse oma sisemistest ettekujutustest lähtuvalt. Vormi maailma oma ümber, mitte ära lase maailmal sind ennast vormida.

Too oma “kontrollkese” sissepoole, ehk lihtsamalt öeldes – hakka nägema maailma nii, et sina mõjutad seda ja sina lood seda.

Sest väljastpoolt tuleb väga vähe mõjutusi, mis looksid sulle parema elu kui ta praegu on. Sul võib olla mõni hea toetaja, kes sind edasi lükkab ja motiveerib sind saavutama, aga selleks, et tema saaks sulle mõjuda, pead sina kõigepealt võtma vastutuse oma elu eest ja hakkama reaalselt midagi korda saatma.

Vaata oma sisemisse vaimusilma ja näe, mis seal peitub. Ja too siis see kõik oma seest välja ja lase sellel väljenduda reaalses maailmas.

Hakka looma elu oma ümber.

Siis saavad su toetajad sind ka aidata. Ja nii saad sa endale leida juurde ka uusi hoolivaid inimesi, kes näevad head asja ja panevad sellele oma käe alla.

Keskendu võimalikule, mitte võimatule.

Peep.