Posts Tagged ‘Areng’
Päev 23. Progressiivne areng.
Pildi autor Kevin Eddy.
Kui sa saavutaksid kohe praegu oma kõige suurema eesmärgi, kuidas sa ennast tunneksid? Oleksid ekstaasis? Ma oleks ka.
Milline su elu siis oleks, kui sind saadaks praegu edu? Olgu see siis hetkeline või nõudku kuid järjepidevat tööd. Kas mõtleksid siis, et “this is it” ja nüüd on su suurim töö tehtud, suurim edu saavutatud ja nüüd võid jalad seinale visata ja vilet lüüa?
Hetkeks ju võib see tunne peale tulla küll. Aga mis sealt edasi? Kui kaua saaksid oma loorberitele puhkama jääda?
Tõenäoliselt mitte kauaks. Levinud väljend ütleb – süües kasvab isu. Iga kordaminek suurendab meie tahtmist midagi veel suuremat ära teha. Paigalseisu ei ole kunagi, vähemalt mitte kauaks.
Elu on järjest suuremate mägede otsa ronimine. Vallutad ühe tipu, oled sõna otseses mõttes omadega mäel (aah, liiga lihtne oli seda öelda). Tükk aega kestva rahulolutunde rikub ära see, kui taipad, et nii palju mägesid on veel alles, mida vallutada.
Ja see ongi tänane mõte – edu ei pea tulema ühekorraga. Kõik ei pea olema perfektne esimesel korral.
Mõtlen näiteks blogi kirjutamise kohta. Sügisel oli mul mõte, et võiks seda ju teha – aga mul puudus täielikult ettekujutus sellest, mida ma tahaksin siia kirjutada ja kuhu suunas tahaksin liikuda. Aga mind innustati tagant ja ma registreerisin endale konto ära. Ja siis hakkasin siia lihtsalt kirjutama seda, mis mu mõtteis parasjagu oli.
Ma ei olnud rahul sellega, et ma ei tee oma blogiga midagi suurt. Aga nagu ma nüüd mõistan, siis see ei peakski ühegi ettevõtmise juures peamine olema. Muidugi, oluline on kogu aeg silmas pidada, milline näeks välja erakordne edu (aitäh, David Allen!), aga see ei pea olema sihtmärk. Kui sa projektiga üldse ei alustagi, kuna ootused on liiga kõrgel, siis pole sellest kasu.
Kõige olulisem on lihtsalt teha esimene samm, ja mitte midagi muud. Tee see asi ära ebatäiuslikult, aga tee midagigi.
Ja siis rakenda progressiivse arengu põhimõtet – kui sa oled juba tükk aega midagi teinud ja sul on välja kujunenud oma mugav viis seda teha – lõhu oma mugavustsoon maha.
Kui su projekt on juba kiirushoidja peal (noh, ta saab ise hakkama), siis on aeg asjad uuesti läbi mõelda.
Vaata oma projektile kui uuele algusele ja mõtle, mida sa oleksid teinud teistmoodi, kui sa alles praegu alustaksid. Ja siis hakka neid muudatusi ellu viima.
Sa pead aeg-ajalt jõudma taipamiseni, et see, kus sa praegu oled, on ainult sinu hetkeline reaalsus – aeg on liikuda edasi järgmise sammuni ja kujutada ette, et sa alles alustad.
Niimoodi ühelt trepiastmelt järgmisele liikudes jõuad kõrgete saavutusteni.
Kuigi su projektiga (nt. mina mõtlen oma blogi või mõnede oma eeskujude blogide peale) võib praegu kõik korras olla, kujuta endale ette, et see on alles sinu alguspunkt ja lõpp-punkt on sinu teha.
Ma olen väga kõrgelt hinnanud seda, et asjad ei tuleks lihtsalt ära teha, vaid pidevalt tuleks edasi areneda ja asju järjest paremini teha. Aga ma olin ekslik selle suhtes, mis hetkel seda teha tuleks. See hetk ei ole tegemise ajal.
Ma olen mõistnud seda, et kui sul on projekt pooleli, siis kõige olulisem on ta lõpuni viia nii kiiresti ja vähese vaevaga, kui vähegi võimalik. Tee see ära oma praeguste oskustega.
Ja kui oled ta lõpetanud, siis on aeg areneda ja tagasi vaadata – mida oleksid teisiti võinud teha. Seejärel on sul olemas reaalne kogemus, millest õppida. Järgmine kord sarnast asja tehes lähebki asi paremini.
Kõike head ja näeme homme jälle,
Peep.
