Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Pildi autor Sergio (Flickris srgblog)

Tihti tuuakse välja värvikat näidet statistikast, mis ütleb, et rohkem on inimesi, kes kardavad teiste ees esinemist, kui neid, kes kardavad surma. Ma üldistaksin seda ja ütleksin, et meie kõige suurem hirm on kogeda valu – seda suure grupi ees esinemine võib potentsiaalselt põhjustada. Freudi psühholoogilise teooria üks aluseid on naudingu-valu printsiip (pleasure-pain principle), mis ütleb, et sa otsid kogemusi, mis põhjustavad sulle naudingut ja väldid neid, mis põhjustavad valu.

Ja valu ei pea olema ainult see torkav valu, mida tunned paljajalu naela peale astudes või tuim valu, kui lööd oma pea kuhugi ära. Me kardame tohutult emotsionaalset valu – see, mille põhjuseks on negatiivsed tunded ja vaimsed läbielamised. See võib osutuda piinavamaks, kui füüsilisest maailmast pärinev löök. Raske on midagi ette võtta – enda peast on hulga keerulisem ründajat üles leida.

Räägin sulle loo ühest inimesest. Ta elab täisväärtuslikku elu, mida ta naudib tohutult. Ta on saavutanud päris palju, tal on head sõbrad, ta teeb asja, mida talle meeldib teha ning on selles osav. Talle meeldib olla selline inimene, nagu ta on ja ta pole kunagi mõelnud selle peale, et ta võiks olla teistsugune.

Vahepeal juhtub nii, et õhtul magama minnes, kui ta on teleka ja arvuti kinni pannud ning tuppa üksi jäänud, jääb ta mõtlema imelikke mõtteid. Ta mõtleb asjadest, mida ta tahaks osta, kuid milleks pole raha, põnevaid seiklusi, mida ta oleks tahtnud läbi elada, kuid milleks ei olnud julgust, suuri saavutusi, milleni oleks tahtnud jõuda, kuid milleks ei ole olnud motivatsiooni. Mingisugune osa temast tunneb kerget süütunnet. Ja siis ta jääb magama.

Ning ärkab hommikul jälle üles ja kõik on korras. Tal on hea elu, ta annab oma parima ja kasutab oma võimeid täielikult. Mingi osa temast mäletab veel unistusi, mis on jäänud saavutamata, kuid ta surub selle hääle maha. „Vait, ütlen ma sulle! Kõik on korras ja mul läheb hästi!”

Kindlasti tundsid selles loos ära mitu oma tuttavat. Ma olen kindel, et sina minu blogi lugejana oled intelligentne ja ratsionaalne inimene ja sina niimoodi ei tee. Eks ju?

…

Eks ju?

Pilguheit peeglisse

Tõde on nii äärmiselt valus kuulda. Eriti tõde enda kohta. Üle kõige me kardame kogeda valu, ja mündi teine pool on see, et üle kõige me tahame ennast hästi tunda. Me tahame ennast tunda tähtsana, hinnatuna, tubli ja võimeka inimesena. (See on üks asi, mida Dale Carnegie eriti rõhutab oma klassikaks saanud raamatus – Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi)

Igaüks meist loob kujutluspildi endast, kuhu me paneme kokku kõik oma parimad omadused ja kui ei unusta täielikult, siis vähemalt tõstame kaugele pimedasse nurka oma halvad küljed. See on kaitsemehhanism valu vastu.

Sa oled endast ehitanud ettekujutuse, kus sa oled kõige väärtuslikum inimene maailmas. Ja lihtsalt ei taha sellest lahti lasta, kuna tead, et siis sa jääd ilma sellest heast tundest. Kui sa endale tunnistaksid, kes sa tegelikult oled, siis jääks alles vaid külm ja kõle reaalsus. Reaalsus, milles sa oled tegelikult tavaline inimolend nagu iga teine, sind eristavad teistest vaid natuke teistsugused läbielatud kogemused ja mitte miski ei tee sind eriliseks. Kui sind on kunagi filmitud esinemas ja oled ennast pärast videolt vaadanud, siis sa tead seda tunnet. Reaalsus kukub kildudena kokku.

Me kõik petame ennast. Me igapäevaselt valetame endale, ignoreerides signaale, mis ütlevad, et me oleme mõningaid asju valesti teinud. Ja tegelikult tuleb meie alateadvust tunnustada, kuna ta pingutab nii kõvasti ja näeb nii palju vaeva, et meie enesehinnangut kaitsta. Aga ma küsin – võib-olla on olemas ka kasulikumaid viise, kuidas sama eesmärki saavutada?

Võib-olla on võimalik kõike, mis sinu elus juhtub, kasutada ära enda arendamiseks ja leida igast situatsioonist selle taevase kingituse, mis on sulle saadetud, et sulle anda võimalus enda ja elu kohta midagi juurde õppida? Äkki on igas valusas kogemuses tagaplaanil peidus kingikarpi peidetud kingitus?

Võib-olla on võimalik kainestava reaalsuse kogemist vastu võtta kui sulle kasuks tulevat kogemust, mis avab sulle palju uksi?

Läbi selle, et me ennast petame, me nimelt paneme enda ees kinni tee, mida mööda kõndides me omandaksime jõu ennast muuta. Kui sa ei tea, et midagi on valesti, kuidas sa saad siis seda muuta?

Mõtle selle üle järgi.

Kui sa oled inimene, kellel on olemas tõeline tahtmine saada paremaks ja jõuda elus sinna, kuhu sa jõuda tahad, siis ma kutsun sind kaasa tegema järgnevat harjutust. Kui sa ei taha selle tegemisele ennast pühendada ja teha tugevat otsust, siis võid siinkohal selle artikli lugemise pooleli jätta ja edasi teha neid asju, millega sa oma tähelepanu juhid kõrvale faktist, et su elu ei ole praegu päris selline, nagu ta olema peaks.

Aga sulle, kes sa suudad aktsepteerida, et valu on lahutamatu osa elust ja võib tihti olla edasiviivaks jõuks, tee läbi selline asi. Võta ette paberileht ja pastakas, või kui see sobib paremini, tekstiredaktor oma arvutis. Pane kõige algusesse kirja küsimus: Mis on asjad, mida ma ei taha endale praegu tunnistada?

Ja sunni ennast kirjutama, kuni sa enam ei suuda.

Nende asjade taipamine on ainuke viis, kuidas sa saad endale pakkuda võimalust neid muuta.

Kõike paremat,

Peep.