Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Pildi autor Jim Frazier.

Inimene on nagu tehas. Ressursid tulevad sisse, neid töödeldakse ja kasutatakse erinevatel viisidel ära, ning seejärel saadetakse liinilt välja tulemused. Inimese puhul on ressursid aeg, energia, raha, võimalused, teadmised, kontaktid, jne. Iga päev möödub nii, et me kas teadlikult või automaatselt teeme otsuseid (aju on väga hea ja väga kiire otsustaja) selle kohta, kuhu oma ressursid paigutada, milliste tegevustega tegeleda ja milliseid tulemusi saavutada.

Enamasti siiski aga käib see automaatselt.

Arengu ja kasvu aluseks ongi see, et sa ei lase oma elul mööduda nii, nagu ta ise kujuneb – olles niiviisi saatuse ohver, vaid muutud teadlikuks. Su elu hakkab muutuma selliseks, nagu sa tahad, siis, kui sa lülitad lõpuks selle kuradi autopiloodi välja ja hakkad MÕTLEMA.

Meil kõigil on elus palju probleeme ja palju puudusi. Sisimas ei taha keegi meist olla halb inimene ja seetõttu meil on olemas motivatsioon need probleemid ka lahendada. Kahjuks aga ei meil alati kõige paremaid teadmisi selle kohta, kuidas nende probleemidega tegeleda. Ja me jookseme sihitult ringi. Lõpuks võib-olla anname üldse alla.

Nii juhtub siis, kui sa hakkad tegelema tulekustutamisega ja probleemide kõrvaldamisega. Kas seda probleemi oleks üldse vaja lahendada?

Rajalt välja sõitmast (no nii ei saa ju rallit sõita) takistab sind see, kui sa keskendud tugevalt ühele lihtsale küsimusele.

Millist tulemust ma tahaksin näha?

Ehk siis – mida ma üritan siin tegelikult saavutada, ja kuidas ma seda praegu teha üritan?

Läheme tehase juurde tagasi. Kui sul on probleemid, siis on asi selles, et su ressursse ei kasutata ära õigel viisil ja seega tulevad välja ka kehvad tulemused. Ja vaatepunkt kipub meil olema liinitöölise oma – me näeme ainult protsesse, mis toimuvad (kui sedagi) ja sisse tulevad ressursid ning välja minevad lõpptulemused ei jää vaatevälja.

Kui sa ei tea, kuhu sa lähed, viib iga tee sind sinna. Aga kui sul on teada, mis peaks olema lõpptulemus, siis sa võid näiteks otsustada, et tegevused, mida sa praegu teed, ei vii sind sinna. Ja võid nad lõpetada.

Elu seisnebki selles – tulemuste saavutamises. Muidugi, kui sa tahad tulemusi saavutada, pead sa ka nautima protsessi, aga lõpuks on siiski oluline see, et tulemused oleksid olemas ja seda võimalikult vähese vaevaga (jutt on muidugi teine, kui me räägime õppimisest ja kogemuse saamisest).

See on üks asi, mida tuuakse töökuulutustes regulaarselt välja, eriti initsiatiivi nõudvates positsioonides – tulemustele suunatus (results-oriented).

Kui sa oled tulemustele suunatud, siis sa taipad ka ära selle, kui juhtub nii, et tegevus, mida praegu teed, viib sind hoopis mingile teisele tulemusele või siis ei ole nii efektiivne, kui mõni teine talitlusviis.

Elu elamine seisneb tulemuste saavutamises. Äri areng peitub tulemuste saavutamises.

Kuidas tulemusi saavutada? Kuidas asjad ära teha? See on juba selline küsimus, mille lahendamine on elukestev töö.

Nii et, milliseid tulemusi sa täna tahad?

Peep.

PS. Olen nüüd ka Twitteris, jälgida saab mind siit.

See kipub nii tihti meelest ära minema. Lihtne on jääda igapäevaste toimingute kütkesse ja ära unustada, miks sa üldse parajasti käsil olevat asja teed. Lihtne on reageerida igapäevaselt ette tulevatele takistustele, ülesannetele, probleemidele, hakates neid kohe lahendama.

• Ma ei taha, et mul oleks igav
• Mulle ei meeldi, kui raha pole
• Raske on selliste inimestega läbi saada
• Miks peab elu küll nii raske olema?

See on kõik praegusesse hetke kinni jäämine.

Oled sa mõnikord mõelnud, milline näeks maailm välja ideaalis? Mis oleks üldse kõige parem tulemus, mida sa võiksid midagi tehes saada? Millised oleksid sinu ideaalsed elamistingimused, sinu ideaalne elustiil? Milline näeks välja hästi sooritatud töö?

Kasutades juba vana tsitaati – kui sa ei tea, kuhu sa lähed, siis viib iga tee sind sinna. Ehk kui sa pole välja mõelnud, mida sa tegelikult tahad, on ka sihitult ringi ekslemine eesmärgipärane tegevus.

Hakka selle peale mõtlema, milline su elu võiks just praegusel hetkel olla. Pane see paberile kirja. Kirjelda oma ideaalset päeva. Kirjuta, mis mõtteid sa enda kohta mõtled.

Mingi projektiga alustades mõtle läbi ja võib-olla pane kirja, kuidas näeks see välja, kui sa saaksid kõigega suurepäraselt hakkama. Mis oleks parim võimalik tulemus?

Ei tohi muidugi minna teise äärmusesse ja muutuda perfektsionistiks, aga väga suureks abiks tuleb, kui sa tead, milline ideaalne tulemus välja näeb.

Peep.

PS. Mu 30-päevane katsetus sattus täpselt samale ajale National Blog Posting Month ehk üldise blogipostituse kuuga – seni on registreerunud 12 000 inimest, kes üritavad iga päev midagi oma blogisse kirjutada. Huvitavaid kokkusattumusi juhtub – ma ei olnud sellisest asjast kuulnudki.

Universumi põhiline seadus on põhjuse ja tagajärje seos (the law of cause and effect). Igal välisel teguril on olnud mingi põhjus, mis selle on esile kutsunud. Asjad ei juhtu lihtsalt niisama, suvaliselt ja kaootiliselt. Kõik sündmused saavad alguse pikka aega enne seda, kui nad endast reaalsusesse mingi jälje jätavad.

Kõik tingimused ja seisundid, mida sa hetkel oma elus koged, on mingi põhjuse ilmingud. Nad kõik on saanud alguse kaua aega tagasi, arenedes seaduspäraselt. Mõtle kõikide heade asjade peale oma elus – tõenäoliselt oled just sina teinud midagi, et need asjad sinuni on jõudnud, või vähemalt oled sa neile olnud vastuvõtlik. Ning ka vastupidi – kõik halvad asjad, mida sa koged, või kõik asjad, millest sa puudust tunned, on jäänud kuskile kaugele just sellepärast, et sina oled teinud midagi sellist, mis takistab neil tulemast või siis oled sa jätnud midagi tegemata.

Mõtle sellele, millist elu sa tahaksid elada ühe kuu, kolme kuu, ühe aasta pärast. Millised on need tegurid ja ilmingud, mida sa tahad kogeda? Et neid saada, pead just sina, kohe praegu, hakkama nende nimel tegutsema. Ma tean, et võib olla raske näha seda, kui tähtis on KOHE alustamine, kuid see on tõsi. Kui sa ei haara härjal sarvist sellel samal hetkel, kui sulle tuleb idee, siis võib õige hetk väga ruttu mööda minna.

Hakka kohe praegu tööle selle nimel, et sa kogeksid tulevikus oma elu sellisena, nagu sa seda näha sooviksid. Kui sa arvad, et sa ei suuda seda teha, kui sinus puudub eneseusk ja enesekindlus, siis ongi sinu jaoks esimene tegevus – hakata neid omadusi teadlikult üles ehitama.

Vähesed meist taipavad, kui lühike tegelikult elu on. Me võtame kõike iseenesestmõistetavalt. Elu lihtsalt voolab mööda, siin toimuvad mingid asjad, kord ühtemoodi, kord teistmoodi. Ühtmoodi inimesed, teistsugused inimesed, ühed peod, teistsugused peod. Ja see ongi meie keskkond, siin me elame. Ja me ei julge mõelda sellele, et meie elu võiks olla midagi palju enamat.

Oled sa kunagi hoidnud oma kõrva kellelegi nii lähedal, et kuuled ta südametukseid? Kas see ei ole hämmastav, kuidas selline õrn ja haavatav organ kannab pidevalt selle eest hoolt, et me kehasse jõuaks piisavalt hapnikku? Iga järjekordne sekund tundub õnnistusena – seekord läks kõik hästi.

Iga elatud moment on sündmus, mille eest tuleb olla tänulik ning mida tuleb võimalikult hästi ära kasutada.

Ma tegin täna ühte testi ja pidin vastama küsimusele – kas sa rahuldud sellega, et oled keskmine inimene? Tõepoolest, miks peaks?

Elul ei ole piiranguid. Oleme vaid meie ise, kes me oma taipamatuses seame endale üles mingid tehislikud barjäärid. Meil pole talitajat, kes sõidu alguses meile koonu ümber oleks sidunud klapid, mis ei lase kaugele näha. Need klapid oleme me endale ise pähe pannud.

Peep Vain võrdleb elu ühe kujuteldava restoraniga vanalinnas, millel nimeks näiteks La Vie (elu prantsuse keeles). Sa otsustad minna välja sööma, astud kenasti sisse, valid koha ja soovid menüüd. Sulle vastatakse: “Menüüd pole. Kuid selle eest jällegi saab meie restoranis kõike, mida te soovite.” Mida sa vastaksid? Kas sa rahulduksid friikartulite ja viineritega, sellel lihtsal põhjusel, et midagi muud ei tulnud pähe?

Mida sa elult tahad?

Tõenäoliselt ei ole sa sellele küsimusele mitte kunagi mõelnud. Kuid see on üks tähtsamaid küsimusi, millele sa pead leidma vastuse. Kuidas võiksid sa midagi saada, kui sa ei tea, et sa seda tahad?

Teine metafoor, seekord Steve Pavlinalt. Enamus inimesi elab oma elu justkui skulptor, kes istub, potikedral saviplönn keerlemas, ja ootab inspiratsiooni. Inimesed ootavad universumilt mingit inspiratsiooni. Kuid see on tobe. Savi ei hakka iseenesest mingit kuju võtma. Skulptor peab leidma ettekujutuse sellest, mida ta tahab voolida, ja siis käed käiku laskma.

Ma loodan, et peale selle paksult, rasvaselt kirjutatud küsimuse lugemist sa peatusid hetkeks ja hakkasid mingis suunas mõtlema. Niisiis, aeg teiseks küsimuseks.

Kui väga sa seda tahad?

Ütleme, et sa mõtlesid välja – ma tahan kolmekorruselist kivimaja Nõmmel ja kahte autot. Väga hea (mitte et ma sellist eesmärki heaks kiidaks).

Nüüd, kas jah või ei: kas sa tahaksid seda saada?

Väga hea. Aga, tegelikult – kas sa tahad seda saada?

Ikka veel minuga? Niisiis – kas sa tegelikult, tõesti, kindlalt, TAHAD! seda saada nii väga, et oled selleks valmis tegema kõik, mis võimalik, ja rohkemgi veel?

Selline vahe on sees tahtmisel ja tahtmisel.

Kuna ma olen kindel, et tegelikult ei lugenud sa mõttega läbi kumbagi rasvaselt kirjutatud küsimust, usaldan ma sulle ühe ülesande.

Luba endale, et nüüd, kus sa oled selle postituse läbi lugenud, sa reserveerid endale võimalikult ruttu 15 minutit, et nende kahe küsimuse üle järgi mõelda. Istu lihtsalt maha, ja kui soovid, sulge silmad. Aga võta need 15 minutit ja mõtle.

Kui võimalik, tee seda kohe. See võib olla üks parimaid asju, mida sa kunagi teinud oled.

Ja anna teada, mis tunne on. Aitäh kuulamast.