Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Pildi autor Kevin Eddy.

Kui sa saavutaksid kohe praegu oma kõige suurema eesmärgi, kuidas sa ennast tunneksid? Oleksid ekstaasis? Ma oleks ka.

Milline su elu siis oleks, kui sind saadaks praegu edu? Olgu see siis hetkeline või nõudku kuid järjepidevat tööd. Kas mõtleksid siis, et “this is it” ja nüüd on su suurim töö tehtud, suurim edu saavutatud ja nüüd võid jalad seinale visata ja vilet lüüa?

Hetkeks ju võib see tunne peale tulla küll. Aga mis sealt edasi? Kui kaua saaksid oma loorberitele puhkama jääda?

Tõenäoliselt mitte kauaks. Levinud väljend ütleb – süües kasvab isu. Iga kordaminek suurendab meie tahtmist midagi veel suuremat ära teha. Paigalseisu ei ole kunagi, vähemalt mitte kauaks.

Elu on järjest suuremate mägede otsa ronimine. Vallutad ühe tipu, oled sõna otseses mõttes omadega mäel (aah, liiga lihtne oli seda öelda). Tükk aega kestva rahulolutunde rikub ära see, kui taipad, et nii palju mägesid on veel alles, mida vallutada.

Ja see ongi tänane mõte – edu ei pea tulema ühekorraga. Kõik ei pea olema perfektne esimesel korral.

Mõtlen näiteks blogi kirjutamise kohta. Sügisel oli mul mõte, et võiks seda ju teha – aga mul puudus täielikult ettekujutus sellest, mida ma tahaksin siia kirjutada ja kuhu suunas tahaksin liikuda. Aga mind innustati tagant ja ma registreerisin endale konto ära. Ja siis hakkasin siia lihtsalt kirjutama seda, mis mu mõtteis parasjagu oli.

Ma ei olnud rahul sellega, et ma ei tee oma blogiga midagi suurt. Aga nagu ma nüüd mõistan, siis  see ei peakski ühegi ettevõtmise juures peamine olema. Muidugi, oluline on kogu aeg silmas pidada, milline näeks välja erakordne edu (aitäh, David Allen!), aga see ei pea olema sihtmärk. Kui sa projektiga üldse ei alustagi, kuna ootused on liiga kõrgel, siis pole sellest kasu.

Kõige olulisem on lihtsalt teha esimene samm, ja mitte midagi muud. Tee see asi ära ebatäiuslikult, aga tee midagigi.

Ja siis rakenda progressiivse arengu põhimõtet – kui sa oled juba tükk aega midagi teinud ja sul on välja kujunenud oma mugav viis seda teha – lõhu oma mugavustsoon maha.

Kui su projekt on juba kiirushoidja peal (noh, ta saab ise hakkama), siis on aeg asjad uuesti läbi mõelda.

Vaata oma projektile kui uuele algusele ja mõtle, mida sa oleksid teinud teistmoodi, kui sa alles praegu alustaksid. Ja siis hakka neid muudatusi ellu viima.

Sa pead aeg-ajalt jõudma taipamiseni, et see, kus sa praegu oled, on ainult sinu hetkeline reaalsus – aeg on liikuda edasi järgmise sammuni ja kujutada ette, et sa alles alustad.

Niimoodi ühelt trepiastmelt järgmisele liikudes jõuad kõrgete saavutusteni.

Kuigi su projektiga (nt. mina mõtlen oma blogi või mõnede oma eeskujude blogide peale) võib praegu kõik korras olla, kujuta endale ette, et see on alles sinu alguspunkt ja lõpp-punkt on sinu teha.

Ma olen väga kõrgelt hinnanud seda, et asjad ei tuleks lihtsalt ära teha, vaid pidevalt tuleks edasi areneda ja asju järjest paremini teha. Aga ma olin ekslik selle suhtes, mis hetkel seda teha tuleks. See hetk ei ole tegemise ajal.

Ma olen mõistnud seda, et kui sul on projekt pooleli, siis kõige olulisem on ta lõpuni viia nii kiiresti ja vähese vaevaga, kui vähegi võimalik. Tee see ära oma praeguste oskustega.

Ja kui oled ta lõpetanud, siis on aeg areneda ja tagasi vaadata – mida oleksid teisiti võinud teha. Seejärel on sul olemas reaalne kogemus, millest õppida. Järgmine kord sarnast asja tehes lähebki asi paremini.

Kõike head ja näeme homme jälle,

Peep.

Pildi autor Graham Ballantyne.

Mu 30-päevane periood algas sellise postitusega: Tee seda juba TÄNA! Ma kirjutasin, et me ei tohiks oodata päeva, mil kõik tingimused on õiged, et oma eesmärkide ellu viimisega alustada. Sest niimoodi me jäämegi unistusi edasi lükkama. Juba täna tuleks teha seda, mida sa tahad teha näiteks aasta pärast. Kui sa asud kõrgena tunduvast müürist üle ronima, siis taipad, et viiemeetrise monstrumi asemel on müür ainult kaks meetrit kõrge, ning müüri taga laiub roheline aas. Muidugi, kohtad ka palju raskusi, aga Ralph Waldo Emerson ütles nii: When a resolute young fellow steps up to the great bully, the world, and takes him boldly by the beard, he is often surprised to find it comes off in his hand, and that it was only tied on to scare away the timid adventurers.

Kui ma oma artiklites kirjutan soovitusi, et tee nii ja tee naa, siis sama palju kirjutan ma neid soovitusi iseendale. Need on meeldetuletused asjadest, mida ma juba tean, kuid peaksin paremini teadma.

Ja see soovitus teha iga asi ära juba täna on ikka kuradima hea soovitus. Mul oli tollel hetkel nii suur jõud taga ja ma tegingi selle reegli järgi.

Aga nädala jooksul hakkas õhk välja jooksma. On ikka kuradima raske iga päev oma hirmudele vastu seista. Aga see on midagi, mida tuleks kogu aeg teha. Nii et ma mõtlen juba järgmise 30-päevase perioodi peale – iga päev teha midagi sellist, mida kardan.

Igatahes, elades selle “tee seda kohe” reegli järgi ma hakkasin taipama, et sellel on juures ka üks puudus. Jah, iga päev hommikul voodist tõustes on väga mõistlik endale 3 korda valjusti öelda – “Ma teen seda kohe! Ma teen seda kohe! Ma teen seda kohe!”. Sest juba nii vähe selle mõtte endale sisendamine paneb sind teistmoodi käituma (proovi järgi, kui ei usu).

Aga konks on selles – sa võidki jääda kinni väikestesse ideedesse, mis sul kogu aeg pähe tulevad. Peaks vanale sõbrale kirjutama – tehtud. Peaks korra Google’ist otsima ühe asja kohta – tehtud. Peaks korra helistama – tehtud. Iseenesest hea, kui sul on vaba aeg. Aga kui sa päev otsa tegeled selliste väikeste asjadega, mis on vaja kohe ära teha, siis muuks ei jäägi aega.

Nii ma jõudsingi välja siis sinna, et asjad tuleb teha ära kohe, aga alles peale seda, kui sa oled välja mõelnud, mida sa tegelikult tahad.

Sul peavad olema paigas eesmärgid. Ja järgides reeglit “tee see kohe ära”, pead sa välja valima oma #1 eesmärgi ja tegelema ainult sellega.

Kui su #1 eesmärk on saada rikkaks (või rikkamaks), siis ei ole mõtet enne sellega tegelemist “teha ära kohe” oma idee vaadata mingit huvitavat filmi, mille nimi sulle jälle meelde tuli. Kui su eesmärk on kolida kusagile mujale, siis ei ole mõtet kohe ära teha idee midagi põnevat korraldada.

“Tee ära kohe” kehtib su kõige suuremate eesmärkide ja plaanide kohta.

Aga asi on selles, et mida suurem ja kaugem on su eesmärk, seda raskem on seda kohe ära teha. Väikeseid asju on lihtsam teha. Ja tegelikult võib teine lähenemine ollagi see, et sa alustad oma kõige lihtsamate asjadega ja liigud järjest suuremate eesmärkide poole. Progressiivne ümberõpe on kõige efektiivsem.

Sel juhul aga võib su eesmärk jääda alles järgmisesse, ülejärgmisesse, üle-ülejärgmisesse aastasse.

Lõplikku vastust mul hetkel ei ole, aga mõlemad lähenemised tunduvad mõistlikud.

Sest ka suurte asjade edasilükkamise vastu leidub rohtu. Üks raamat, mida pidevalt soovitatakse, on The Now Habit. Annan teada, kui olen ise sellele käpad külge saanud.

Hoiame ühendust,

Peep.