Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Pildi autor Flickri kasutaja DIESUS.

..aga nad aetakse segamini nii sagedasti, et ma ei jõua enam imestada. Millegipärast on nii, et psühholoogilisi isiksuseteste kiputakse aktsepteerima puhta kulla ja lõpliku vastusena. Millegipärast on nii, et meile meeldib väga teisi inimesi lahterdada kategooriatesse ja kõige lihtsam viis seda välise mulje põhjal teha ongi skaalal introvert-ekstrovert. Kõige hullem selle juures on see, et me ei mõista, et see on sujuv skaala, mitte see ei ole mingisuguse diagnostilise tabeli kaks tulpa. Introvertsus varieerub inimeseti sujuvalt, ja eeldada võiks, et kõige kaugemates äärmustes on väga vähe inimesi (tõenäoliselt järgivad tulemused Gaussi kõverat). Me aga ei mõista seda ja kipume arvama, et kui inimene lahterdada introverdiks, siis ta ongi seda sajaprotsendiliselt ja ta ei näita ühtegi teist külge.

Kirjutasin sellest ka varem – ära tee üldistusi inimeste isiksuste kohta. Me oleme mitmetahulised ja konfliktsed olendid ja mitte kuidagi ei saa meid lahterdada ühe sildi abil. Enamus meist on introvertsuse-ekstrovertsuse skaalal kusagil keskel, kahevahel. Kes sa siis oled? Mina igatahes ei ole küll märkimisväärselt kusagilt lugenud sellise juhtumi kohta – ikka kipub seletus olema kas ühe või teise äärmuse kohta.

Esiteks nähakse seda mõõdet ühekülgselt. Aga teiseks, ja siin läheb asi veel tundlikumaks – introvertsus on silt, mis pannakse inimese välise käitumise järgi. Seda ei ole kahjuks aga võimalik teha ilma, et see silt oma tähenduse kaotaks. Nimelt, nii palju kui üldse eksisteerib mingit definitsiooni selle kohta, mis on intro- ja ekstrovertsus, siis võiks see olla see, et introverdi energia on suunatud sissepoole, oma sisemaailma, ja ekstroverdi energia on suunatud välismaailma. Aga see on ka kõik. Tuletan jällegi meelde, et jutt käib sujuvast skaalast ja enamus inimesi on keskel. Kui me ütleme, et keegi on introvertsete kalduvustega (mis on parem silt kui see, et ta on introvert), siis ta lihtsalt veidi rohkem keskendub oma mõtetele ja ideedele kui välismaailmale. Lihtsalt veidi rohkem.

Kui inimene kaldub introverdi poolele, ei tähenda see mitte mingil juhul, et ta peaks kohe olema arg, tagasihoidlik, vaikne, nurgas olev ja omaette hoidev. Seda ei tee ainult introverdid.

Tänu meie minevikule on meie geenidesse sisse programmeeritud hirm teiste arvamuse ees. Evolutsiooniliselt oleme me enamuse ajast elanud väikestes hõimudes, mis olid umbes saja liikmega. Kui keegi selles grupis tegi midagi valesti (näiteks näitas isane üles huvi mõne naise vastu, kelle alfaisane oli enda omaks kuulutanud – jah, siis me elasime nagu loomad), siis ta kas sai karistada või kõige hullemal juhul – heideti grupist välja. Aga sellel ajal, Aafrika savannides elades, ei suutnud inimene üksi kaua elus püsida.

Seega ongi meile sisse programmeeritud lihtne valem. Sina teed midagi, mis teistele su grupis ei meeldi = surm.

See mõjutab meid tänapäevalgi, kuigi me ei ela enam hõimudes. Nüüd on meie hõimuks kõik meie tuttavad ja isegi kogu ühiskond. Teatud mõttes, kui me peame kogema teiste kriitikat või viltu vaatamist, tunneme teatud tasandil seotust surmaga. Ja siis on loogiline, miks ühe küsitluse järgi eelistaks keskmine ameeriklane pigem surra kui avalikult esineda.

Ja seega nagu ma kirjutasin – ebakindlust kogeb meist erinevates situatsioonides igaüks. Ka ekstroverdid istuvad nurgas vaikselt ja tagasihoidlikult, kui nad on pandud ebamugavasse situatsiooni või nad on võõras kohas, kus nad ei tunne ennast hästi. See ei ole mingi märk sellest, kas inimene on ekstro- või introvert.

Samuti ei ole suurem asi näitaja ka see, mida inimene päevad läbi teeb või millised on tema huvid. Tema käitumine võib näidata tema praegust olukorda, aga see ei pea midagi tähendama tema üldise suunitluse kohta. Harjumused kujunevad kiiresti, ja kui sa oma harjumuste kujunemise ajal ei ole palju väljas käinud või pole sul palju sõpru kujunenud ja sa hiljem oma harjumuste muutmiseks ka midagi ette ei võta, siis kujunebki välja nii, et sa justkui käitud introverdi moodi. Sest sul on introverdi harjumused. Ja sa tunned hirmu uute asjade proovimise ees.

Harjumusi ON võimalik muuta. Ja oma julgust ON võimalik arendada.

Lõpetuseks mõned ideed, kuidas ennast “ekstroverdilikumaks” muuta ja enesekindlust arendada:

• Avalik esinemine. Näiteks AIESECis avaneb palju võimalusi selle tegemiseks ja enda arendamiseks. Teine võimalus on Toastmasters (vaata ka Tallinna klubi)
• Tantsimine. Proovi näiteks salsat – mm! (Andy Linnas kirjutas sellest ka inspiratsioon.ee blogis – Salsa, tants, teraapia)
• Trenn. Kui su keha on vormis, on enesekindlus ja sinust välja kiirgav külgetõmbejõud lihtne tulema. Et mitte rääkida sellest, et trenn on su aju arenguks hädavajalik – enda liigutamine paneb sõna otseses mõttes su aju kasvama.
• Näitering. Suurepärane võimalus ennast väljendada.
• Väitering. Sama. Aga ma ei oska öelda, kui kasulik see su seltsielule on, kui omandad harjumuse pidevalt vaidlusi alustada.
• Hääletreening, laulmine. Ma ei oska siinkohal anda konkreetseid nimesid, aga Eestis peaks ka leiduma inimesi, kes õpetavad sind selgemalt ja enesekindlamalt rääkima, ja kui vaja, laulma. Mõlemad annavad kõvasti enesekindlust.
• Alexanderi tehnika – õpetab rühti ja kehahoiakut. Eestis tegeleb sellega Maret Mursa Tormis, hindade kohta ei oska öelda.
• Vestlusringid, erinevad tugigrupid, organisatsioonides osalemine, erinevad kursused. Siia võiks veel kirjutada pikalt erinevaid ideid. Ühesõnaga kõik kohad, kus sa saad grupi osaks ja teil on ühine eesmärk – nii on väga lihtne leida uusi sõpru ja tunda ennast vabamalt ennast võõrastele inimestele avades. Pistan siia uuesti vahele soovituse AIESECiga liituda.

Selleks korraks siis kõik. Lõpetuseks ka kaks linki Steve Pavlina blogisse – How to Go from Introvert to Extrovert ning teine artikkel, mis on üks tekste, mis on mind kõige rohkem mõjutanud – The Courage to Live Consciously.

Naudi elu,

Peep.

Pildi autor Graham Ballantyne.

Mu 30-päevane periood algas sellise postitusega: Tee seda juba TÄNA! Ma kirjutasin, et me ei tohiks oodata päeva, mil kõik tingimused on õiged, et oma eesmärkide ellu viimisega alustada. Sest niimoodi me jäämegi unistusi edasi lükkama. Juba täna tuleks teha seda, mida sa tahad teha näiteks aasta pärast. Kui sa asud kõrgena tunduvast müürist üle ronima, siis taipad, et viiemeetrise monstrumi asemel on müür ainult kaks meetrit kõrge, ning müüri taga laiub roheline aas. Muidugi, kohtad ka palju raskusi, aga Ralph Waldo Emerson ütles nii: When a resolute young fellow steps up to the great bully, the world, and takes him boldly by the beard, he is often surprised to find it comes off in his hand, and that it was only tied on to scare away the timid adventurers.

Kui ma oma artiklites kirjutan soovitusi, et tee nii ja tee naa, siis sama palju kirjutan ma neid soovitusi iseendale. Need on meeldetuletused asjadest, mida ma juba tean, kuid peaksin paremini teadma.

Ja see soovitus teha iga asi ära juba täna on ikka kuradima hea soovitus. Mul oli tollel hetkel nii suur jõud taga ja ma tegingi selle reegli järgi.

Aga nädala jooksul hakkas õhk välja jooksma. On ikka kuradima raske iga päev oma hirmudele vastu seista. Aga see on midagi, mida tuleks kogu aeg teha. Nii et ma mõtlen juba järgmise 30-päevase perioodi peale – iga päev teha midagi sellist, mida kardan.

Igatahes, elades selle “tee seda kohe” reegli järgi ma hakkasin taipama, et sellel on juures ka üks puudus. Jah, iga päev hommikul voodist tõustes on väga mõistlik endale 3 korda valjusti öelda – “Ma teen seda kohe! Ma teen seda kohe! Ma teen seda kohe!”. Sest juba nii vähe selle mõtte endale sisendamine paneb sind teistmoodi käituma (proovi järgi, kui ei usu).

Aga konks on selles – sa võidki jääda kinni väikestesse ideedesse, mis sul kogu aeg pähe tulevad. Peaks vanale sõbrale kirjutama – tehtud. Peaks korra Google’ist otsima ühe asja kohta – tehtud. Peaks korra helistama – tehtud. Iseenesest hea, kui sul on vaba aeg. Aga kui sa päev otsa tegeled selliste väikeste asjadega, mis on vaja kohe ära teha, siis muuks ei jäägi aega.

Nii ma jõudsingi välja siis sinna, et asjad tuleb teha ära kohe, aga alles peale seda, kui sa oled välja mõelnud, mida sa tegelikult tahad.

Sul peavad olema paigas eesmärgid. Ja järgides reeglit “tee see kohe ära”, pead sa välja valima oma #1 eesmärgi ja tegelema ainult sellega.

Kui su #1 eesmärk on saada rikkaks (või rikkamaks), siis ei ole mõtet enne sellega tegelemist “teha ära kohe” oma idee vaadata mingit huvitavat filmi, mille nimi sulle jälle meelde tuli. Kui su eesmärk on kolida kusagile mujale, siis ei ole mõtet kohe ära teha idee midagi põnevat korraldada.

“Tee ära kohe” kehtib su kõige suuremate eesmärkide ja plaanide kohta.

Aga asi on selles, et mida suurem ja kaugem on su eesmärk, seda raskem on seda kohe ära teha. Väikeseid asju on lihtsam teha. Ja tegelikult võib teine lähenemine ollagi see, et sa alustad oma kõige lihtsamate asjadega ja liigud järjest suuremate eesmärkide poole. Progressiivne ümberõpe on kõige efektiivsem.

Sel juhul aga võib su eesmärk jääda alles järgmisesse, ülejärgmisesse, üle-ülejärgmisesse aastasse.

Lõplikku vastust mul hetkel ei ole, aga mõlemad lähenemised tunduvad mõistlikud.

Sest ka suurte asjade edasilükkamise vastu leidub rohtu. Üks raamat, mida pidevalt soovitatakse, on The Now Habit. Annan teada, kui olen ise sellele käpad külge saanud.

Hoiame ühendust,

Peep.

Kes siis veel, kui mitte sina?

Ära lase ennast eksitada märkidel, mis viitaksid justkui vastupidisele. Tegelikult on sul oma ettevõte ja sa oled ise boss.

Kui sa töötad kellegi teise heaks, siis sinu tööandja on lihtsalt sinu suurim ja parim klient. Ja niimoodi sa peaksidki oma tööandjat kohtlema – nad ostavad sinult sisse teenust, kuna nad leidsid sobiva hinna ja kvaliteedi suhtega pakkuja. Nad maksavad sulle raha ja ootavad sult vastu kvaliteetset teenust. Ettevõtted peavad oma töötajatega äriliselt kalkuleerima, eriti praegustes masu tingimustes. Kui sinu ülemus asju nii näeb, miks siis mitte sina?

Kuidas su klienditeenindusosakonnal viimasel ajal läinud on? Kuidas on lood müügiga, tootearendusega (Research & Development), koolitamistega, finantsiga, kvaliteedikontrolliga, kliendisuhetega, reklaamiga? Milline on su tippjuhtide meeskond? Mis väärtuseid hinnatakse sinu organisatsioonikultuuris? Kui hästi läks viimane majandusaasta? Millised on tegurid, mis takistavad sind kasvamast? Millised konsultandid saaks sisse tuua, et asju edasi viia?

Kui palju on viimasel ajal kasvanud sinu aktsia hind?

Juhi oma elu, justkui sa juhiksid oma ettevõtet. See ei ole tõest kaugel.

Noh, sain jälle nautida autoriteedipositsioonis olemist. Aga nagu üks tark mees, kellega hiljuti tutvusin, ütles mulle (peale seda, kui olin öelnud, et nüüd olen tutvunud ka ühe guruga): “Please do not see me as a guru – if you follow me, I guarantee that you will get lost! The only guru is the one I am mirroring – YOU!”. Ja selle MSNivestluse kohta kehtib see täpselt samapalju.

J ütleb:
siis teine probleem mis mul on, on ka vist pmslt temaga seotud .Ja see ajab mind hulluks – ma pmslt kogu aeg peksan ennast mentaalselt näkku selle eest, et ma olen 19 juba aga pole siiani midagi saavutanud. Pmslt ma olen mingi enda jaoks lati seadnud liiga kõrgele ja ma ei suuda seda madalamale tuua
Peep ütleb:
ma annan sulle nüüd ühe soovituse, mida mul on endal raske järgida, kuid mida ma olen üritanud teha – kui keegi käitub sinuga halvasti, siis mõista seda inimest ja austa tema olemust
selliseid liiki probleeme saab vist lahendada ainult nii, kui üks näitab eeskuju ja ei lange sellesse teiste maha tegemise lõksu, vaid hakkab teda austama.. loe “kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, mis on üks paremaid raamatuid inimese enesehinnangu kohta
selle teise asja kohta kirjutas just üks minu tuttav oma blogisse – http://marjam.blogspot.com/2009/06/what-were-5-successes-of-your-day.html
aga tead, ma olin täpselt sinu olukorras veel 20-aastasena (ja ega ma praegugi ei saaks väga öelda, et ma midagi eriti suurt oleksin korda saatnud)
ja minu jaoks oli lahendus selles, kui ma ühel hetkel taipasin, et ma olin orkutis liitunud kommuuniga “stop regreting” ja ma taipasin, et selles peitub üks sügavamaid tõdesid – ma hakkasin järjest vähem mõtlema oma mineviku ebaõnnestumiste kohta
ja ma nägin oma elu ainult olevikust tuleviku poole, ja praegune hetk on ainuke nullpunkt, mis eksisteerib
ainult praegusest punktist saan ma edasi liikuda
J ütleb:
Have you ever had this feeling? — Others praise you and pat on your shoulder, but you just quietly think: “Well, it’s not really that big deal. It’s only the beginning!”
fuckin’ exactly mate!
täpselt see
minu puhul on pigem see, et “Well, it’s not really that big deal. It’s only the beginning! Im still a fuckin loser”
Peep ütleb:
ma arvan, et sind üllataks, kuidas võid muutuda, kui hakkad oma mõtetele tähelepanu pöörama
kui sa “i’m a fucking loser” hakkad endale pidevalt ütlema “i am a winner”
(asemel)
google märksõna kas “self-talk” või “affirmations”
kui sa tõesti tahad oma elu muuta, siis tee seda ja tuleta seda endale pidevalt meelde
kirjuta üles kümme negatiivset mõtet, mida endale sagedasti ütled ja kirjuta siis nende vastandid
ja hakka neid teadlikult kordama
J ütleb:
ohh,chill
proovin ära need
see aitab?
Peep ütleb:
mind aitas
ma olen tänu sellele ühele tehnikale selline inimene, nagu praegu olen
enne olin omaette ja ei käinud väljas
noh, ütleme, et praeguseks olen suutnud ennast transformeerida
just tänu sellele, et hakkasin oma enesekõne muutma
tegelikult ma olengi selle ära unustanud ja pidin täna hakkama endale meelde tuletama, et seda uuesti teha
ma olen palju ka märkmikesse kirjutanud selliseid mõtteid, mida ma tahan mõelda
ja need reaalselt aitavad!
tegelikult tänks, et sa mulle endale seda meelde tuletasid, ma teen seda nüüd veelkord
J ütleb:
hehe, np
thx sulle pigem
aga mnjah…siit veel üks probleem
ma olen samuti üsna palju raamatuid lugenud igasuguste selliste nippide kohta
ja kõiki neid meetodeid on mingi tuhandeid
mis lubavad kõik tuhandet erinevat asja
ja siis mingi
pea läheb segi niimoodi
et millien neist nüüd siis kõige õigem on
ja millist valima peaks
sul pole sellist värki ?
Peep ütleb:
mhmh, kogu aeg on sellist värki
ja seesama marjam, kelle blogile viitasin
ta elab malaisias ja töötab ühes maailma edukaimas internetiturunduse ettevõttes…
..tal oli sama asi pidevalt
ülelugemine teebki seda
ma ei ole täit arvamust veel välja mõelnud, aga hetkel arvan midagi sellist, et kõik need raamatud toimivad, aga ainult siis, kui sa valid ühe meetodi välja ja järgid seda
ja teine pool on see, et igas meetodis on asju, mis toimivad paremini ja halvemini, ja kui sa palju loed, küll siis moodustad ka mingi üldpildi
ja lisaks veel see, et erinevad meetodid võivad sind välja aidata hetkelistest madalseisudest ja selle jaoks need on suurepärased, aga mõnda muud näiteks hakkad võib-olla kasutama pikaajaliselt
noh, ja muidugi jääb fakt, et selliste raamatute lugemine lihtsalt ise on inspireeriv ja motiveerib, sõltumata sisust
minu jaoks on väärtuslik lugeda võimalikult palju, aga mitte teha seda liiga palju korraga, sest muidu tekib ülemõtlemine
ma elasin just hiljuti üle sellise perioodi, et olin jälle väga palju lugenud ja vähe tegutsenud.. ja ma hakkasin mõtlema et mis kasu mul üldse lugemisest on kui ma neid teadmisi ei saa kasutada
aga peale seda võtsin saaremaal aja maha ja ma tean nüüd, et lugemine, isegi kui sa seal soovitusi kohe järgi ei proovi, tuleb sulle pikaajaliselt väga, ÄÄRMISELT kasulikuks, kuna sul tekivad uued “conceptid”, mille üle sa saad järgi mõelda ja millele tähelepanu pöörata
see on eksperdiks saamise tee – sa näed lihtsalt maailma järjest täpsemates kategooriates
J ütleb:
chill
selles mõttes on sul küll nagu sitaks õigus
ma hakkasin lugema selliseid self-help raamatuid kuskil aasta tagasi
ja selle aastaga on muutunud küll üsna palju tegelt
kuigi ma pole üldse sugugi järginud neid kõiki nippe
lihtsalt lugenud ja siis järgmise võtnud ja eelmise raamatu nipid ära unustanud
aga kuskil midagi jäi nagu meelde vist
samas, nii vist ei tohiks teha eks?
et loed raamatu läbi ja võtad järgmise kohe?
Peep ütleb:
no ma ei tea
ma teen ka nii suht tihti
ma arvan, et esimene aasta on täiesti okei seda teha
sul on ees arvatavasti veel 50 eluaastat
sa jõuad iga aasta päris palju lugeda
ma ise olen hakanud tagasi minema nende raamatute juurde, mida ma kunagi lugenud olen ja neid uuesti üle lugenud
ma usun, et see on täiesti normaalne, kui selle žanri avastades hakkad lihtsalt sisse ahmima seda, mida leiad
ma tean seda, et ühekordsest raamatu lugemisest sisuliselt palju meelde ei jää, erti kui sa sellest märkmeid teed.. aga olen ka vastupidist näinud, et ühekordsest lugemisest juba laieneb su maailmapilt ja sa näed nüüd midaig, mida enne ei näinud
sa ei pruugi kohe seal soovitatud tehnikaid kasutada, aga vähemalt sa tea,d et nad on olemas
J ütleb:
njh, nagu see eesmärkide kirjutamine
nüüd ma teen kogu aeg seda
hämmastav muidugi, et nii vähed inimesed seda tegelt teevad
see on niivõrd võimas asi ju tegelt
Peep ütleb:
aga jah, viimase aja asi, mida ma tahan proovida, on raamatute lugemine näiteks üks peatükk päevas
ja ülejäänud aja mõtled selle üle järgi
aga jep, mind hämmastab ka, et tundub, et 99% pole kuulnudki slelest, et selline asi nagu personal development olemas on