Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Pildi autor Kenny Teo.

Nii, käes on eelviimane päev mu katsumusest. Olen siin järgi mõelnud asjadest, mida kirjutasin – näiteks artiklites Progressiivne areng, ja Tee seda juba TÄNA!. Ja mul on veel mõtteid, mida lisada.

Tuhandemiiline teekond algab ühest sammust -Lao-zi

Üks põhilisi asju, mis põhjustab asjade edasilükkamist ja viivitamist, on võimaliku tulevikustsenaariumi ettekujutamine. Kui sa teed oma külmkapi lahti ja näed seal mustust, siis kui sa hakkad mõtlema selle peale, mis tunne oleks seda sodi puhastada, siis paned rahus külmkapi uuesti kinni ja lähed jood diivanil oma õlut. Kui sa aga näiteks võtaksid oma ülesandeks vaid ära puhastada üks kõige mustem nurk või üks riiul, siis ei ole mingit vaimset takistust ees.

Samamoodi kõikide meie projektidega. Aju on masin, mis üritab pidevalt ette ennustada uut sissetulevat infot ja tulevikku. Kui sa paned oma projektiga tegelemiseks kõrvale teatud aja ja hakkad pihta, siis alguses võib tunduda, et sa töötad nii pikaajalise asja nimel, mille vilju sa naudid alles kuude pärast, et ei ole väga motiveeriv midagi üldse teha. Või siis tundub, et probleemid, mida selle käigus pead lahendama, on nii suured ja keerulised, et võtavad sult kogu energia ära.

Aga see on kõik ainult häma, mis varjab tegelikku probleemi – su aju lihtsalt ei suuda keskenduda rohkem kui ühele asjale korraga. Su projektil on palju liikuvaid osi, millega sa pead mõnikord tegelema korraga, tundes ennast žonglöörina. Kui sa kõigile neile asjadele korraga mõtled, vajub energia ära. Võti on siin selles, et sa pead jõuga läbi suruma ja tegema kindla otsuse, et keskendud ainult ühele asjale korraga. Pane paberile kirja, mis on järgmine pisike samm, mida sa saad ära teha. Ja hakka seda tegema, üritades mitte muule mõelda ja mitte ette mõelda.

Kui sa juba esimese pisikese sammuga oled alustanud, tekib tõenäoliselt inspiratsioon tegeleda sellega tund aega järjest.

Nii et kui sa midagi ette võtad, siis võtagi ette ainult kõige esimene samm ja tee seda. Ja ole sellega püsiv – kui sa oled ühe korra esimese sammu ette võtnud, siis järgmine päev tee seda sama ja alusta jälle ühe pisikese sammuga. See teeb asjade edasi liigutamise lihtsamaks. Ja püsivusest rääkides..

Veel üks viis, kuidas püsivus viib sihile

Pildi autor Paul Watson.

Kirjutasin mõni aeg tagasi artikli Ole püsiv ka läbi igasuguse rämpsu. Lisaksin sellele nüüd juurde veel ühe külje, miks püsivus on asi, mis viib sihile. Nimelt vaimses arengus ja teadmiste omandamises.

Viitan veel ühele oma artiklile – Algaja suhtumine. Kirjutasin, kui oluline on hoida oma meeled avatuna ja näha ennast alati algajana, selleks et olla avatud uutele teadmistele. Kui sa arvad, et tead, kuid tegelikult ei tea, siis sa ei saa ka juurde õppida.

Meil on palju asju, mida me juba teame. Lugesime kunagi raamatut, keegi rääkis meile sellest, käisime koolitusel, seminaril, õppisime selle ise ära oma kogemusest. Ja meil on kõik perfektselt, kristallselgelt meeles.

Või siis mitte. Inimmälu on petlik – sa arvad, et sa tead, kuid tõenäoliselt oled enamus asju ära unustanud. Mõtle näiteks oma erialale (tööl, koolis) või lihtsalt valdkonnale, mille vastu sul on kirg. Proovi nüüd lihtsalt sõbrale seletada või paberile kirja panna, mis on selle valdkonna põhiprobleem ja defineeri üldse ära, millega see tegeleb.

Mäletan veel kõige esimest “Sissejuhatus psühholoogiasse” loengut sügisel. Aaro Toomela tuli ruumi sisse ja kui kõik vaikseks jäi, oli üks esimesi asju, mis ta ütles – “Öelge mulle, mis on psühholoogia?”. Ja maad võttis täielik vaikus.

Meil on kaks erinevat mälufunktsiooni – äratundmine ja loomine. Kujuta ette, et sulle antakse kätte nimekiri kümne sõnaga ja kästakse need ära õppida. Kui sult nüüd antakse ette uus nimekiri saja sõnaga ja palutakse üles otsida kõik kümme sõna, mis olid esimeses nimekirjas, mis sa arvad, kui hästi sa hakkama saaksid? Arvatavasti leiaksid peaaegu kõik sõnad üles, kui sulle aega antakse. Aga kui nüüd tuleb järgmine ülesanne – pane tühjale lehele kirja kõik kümme sõna, mida nägid. Mitu tükki sul siis meeles oleks?

Kui sul palutakse oma sõnadega seletada mingit kontseptsiooni, mida sa oma arust mõistad väga selgelt, siis võid tihti üllatuda, et tegelikult sa siiski ei tunne seda nii hästi.

See on üks soovitus, mida ma olen tulemuslikult ära kasutanud õppimistehnikana. Ütleme, et sa oled kusagil seminaril, koolitusel, või vaatad internetist presentatsiooni, või lihtsalt loed mõnda artiklit. Ütleme ka, et sulle on selgeks saanud, kui oluline on sellistest asjadest märkmeid teha ja sa teed seda regulaarselt. Aga mine üks samm kaugemale – kui oled oma märkmed ära teinud, võta ette uus tühi leht ja kirjuta nullist välja kõik, mis sulle siis sellest koolitusest või artiklist meelde jäi. Esimest korda tehes tahad vist oma pead vastu seina peksta. Aga pea vastu, ja kui oled need vähesed asjad, mis siiski meelde tulid, kirja pannud, loe oma esialgne konspekt uuesti üle. Ja kirjuta siis uuesti nullist uus konspekt. Üllatud teist korda – nii jäävad asjad väga hästi meelde.

Ja asi, milleni ma tahan jõuda – me mäletame vähem, kui me arvame. Mõned inimesed on arvanud, et neil on midagi viga, kui neil loetud raamatust suurt midagi meelde ei jää. Ei ole midagi viga – nad on lihtsalt inimesed. Soovitus lugeda näiteks iga nädal läbi üks raamat on suurepärane, sest nii saad mõne aastaga oma erialas eksperdiks, kuid ma lisaksin sellele teise soovituse – ära piirdu raamatute korra lugemisega. Võta vanad raamatud uuesti ette ja loe nad uuesti läbi.

Ära arva, et kui sa oled kunagi mingid teadmised omandanud, et siis sa oled neist juba välja kasvanud. Mine tagasi asjade juurde, mida sa arvasid, et tead kindlalt ja õpi neid uuesti. See on suur avastus, et tegelikult sa mäletad vaid väga vähe.

Iga koolituse, raamatu või audioprogrammi juures peaks olema tegelikult soovitus sellest, kuidas seda materjali kõige paremini omandada. Ja viis, kuidas seda teha, on lihtne – loe see materjal läbi vähemalt kolm korda. Alles siis hakkab midagi meelde jääma. Pikemate asjade puhul soovitaks selle materjali näiteks aasta jooksul läbi töötada isegi viis korda ja rohkem.

Mõnda raamatut lihtsalt tasubki jääda läbi lugema. Iga korraga jääb sealt jälle midagi külge. Näiteks klassik “Mõtlemist muutes rikkaks”.

Inspireeri ennast täna,

Peep.

Keda oodates? (pildi autor Piero Fissore)

Üks kahjulikumaid harjumusi, mis seisab sinu ja su ideaalide vahel, on ootamine. Enamus inimesi on kahjuks õppinud olema passiivsed ja elult vastu võtma seda, mida ta annab. Aga see, millised on enamus inimesi, ei pea midagi tähendama selle kohta, milline sina võiksid olla.

Ei tasu lootma jääda sellele, et ühel päeval koputab sinu uksele (kasvõi e-maili kujul) õige inimene ja toob sulle häid uudiseid – ma tulin su elu muutma. Neid juhuseid võib ette tulla, aga nad on kindlalt juhused. Kui sa aktsiatesse investeerid, kas siis jääd lootma sellele, et ettevõte, millest sa tüki ostsid, annab peale su ostu välja ülihead uudised ja hind kargab lakke? See oleks hasartmäng. Sa juhid omaenda ettevõtet. Milline tegevjuht juhiks oma ettevõtet juhusele lootma jäädes? Ole sinagi oma elu isand ja hoia teadlikult ohjadest kinni. Isegi pokker, mida paljud võtavad hasartmänguna, peidab endas võlu – selles on võimalik teadlikke otsuseid tehes oma “õnne” mõjutada, ja selle arvelt professionaalsed mängijad raha teenivadki.

Võib ju nii olla, et sul on seljataga olemas inimeste ring, kes sind toetavad kõiges ja ei ürita sind oma tasemele alla tõmmata. Tegelikult ongi nii, et väga paljudel edukatel inimestel on olemas oma isiklikud treenerid ja mentorid – isegi Anthony Robbinsil, üks kõige rohkem inimesi juhendanud isikliku arengu (või nagu mõned ütleksid – eneseabi) nimesid. Ka temal on vaja toetavat jõudu.

Lase lahti ettekujutusest, et kui sa hakkad oma elus saavutama edu, siis sind hakatakse tohutult imetlema. Kuulsuste (ja eriti meelelahutustööstuses olevate inimeste) puhul on see tõesti nii, et tekib palju inimesi, kes su edu siiralt austavad. Aga kui rääkida inimestest, keda sa tunned lähedalt, siis alati nii ei lähe. Nimelt, see on valus tõde, aga meile ei meeldi näha seda, et keegi meie ridadest on edukam kui meie ise, eriti kui arvame, et tal olid samasugused šansid edu saavutada. Kui keegi omade seast hakkab jõudma kõrgemale latile, siis esimene reaktsioon alumistelt ei ole mitte võtta abistavast käest kinni ja üles ronida, vaid üritada vähendada omaenda kadedusest tekkivat halba tunnet ja ülemise korruse inimene alla enda juurde tagasi tõmmata. Valusa kriitika ja ironiseerimisega.

Sa pead sinna varem või hiljem jõudma, aga aktsepteeri seda, et kuigi siiraid abistavaid inimesi toob elu aeg-ajalt ette (ja neid hetki tuleb väärtustada), siis enamuse ajast pead sa siiski ise hakkama saama. Sa oled oma saatuse sepp, nagu vanad eestlased laulavad, kui sa seda vähegi tahad olla. Kui sa tahad kuhugi välja jõuda ja midagi endaga ära teha, pead sina olema see, kes astub esimese sammu ja lükkab ennast edaspidi pidevalt tagant.

Sina oled see inimene, kes kõige rohkem maailmas tahab, et sa oleksid edukas. Ja seega on kohustus sinul endal selle heaks midagi ära teha.

Et iga päev oleks eelmisest parem – vahel vähem, vahel rohkem,

Peep.

Pildi autor Kevin Eddy.

Kui sa saavutaksid kohe praegu oma kõige suurema eesmärgi, kuidas sa ennast tunneksid? Oleksid ekstaasis? Ma oleks ka.

Milline su elu siis oleks, kui sind saadaks praegu edu? Olgu see siis hetkeline või nõudku kuid järjepidevat tööd. Kas mõtleksid siis, et “this is it” ja nüüd on su suurim töö tehtud, suurim edu saavutatud ja nüüd võid jalad seinale visata ja vilet lüüa?

Hetkeks ju võib see tunne peale tulla küll. Aga mis sealt edasi? Kui kaua saaksid oma loorberitele puhkama jääda?

Tõenäoliselt mitte kauaks. Levinud väljend ütleb – süües kasvab isu. Iga kordaminek suurendab meie tahtmist midagi veel suuremat ära teha. Paigalseisu ei ole kunagi, vähemalt mitte kauaks.

Elu on järjest suuremate mägede otsa ronimine. Vallutad ühe tipu, oled sõna otseses mõttes omadega mäel (aah, liiga lihtne oli seda öelda). Tükk aega kestva rahulolutunde rikub ära see, kui taipad, et nii palju mägesid on veel alles, mida vallutada.

Ja see ongi tänane mõte – edu ei pea tulema ühekorraga. Kõik ei pea olema perfektne esimesel korral.

Mõtlen näiteks blogi kirjutamise kohta. Sügisel oli mul mõte, et võiks seda ju teha – aga mul puudus täielikult ettekujutus sellest, mida ma tahaksin siia kirjutada ja kuhu suunas tahaksin liikuda. Aga mind innustati tagant ja ma registreerisin endale konto ära. Ja siis hakkasin siia lihtsalt kirjutama seda, mis mu mõtteis parasjagu oli.

Ma ei olnud rahul sellega, et ma ei tee oma blogiga midagi suurt. Aga nagu ma nüüd mõistan, siis  see ei peakski ühegi ettevõtmise juures peamine olema. Muidugi, oluline on kogu aeg silmas pidada, milline näeks välja erakordne edu (aitäh, David Allen!), aga see ei pea olema sihtmärk. Kui sa projektiga üldse ei alustagi, kuna ootused on liiga kõrgel, siis pole sellest kasu.

Kõige olulisem on lihtsalt teha esimene samm, ja mitte midagi muud. Tee see asi ära ebatäiuslikult, aga tee midagigi.

Ja siis rakenda progressiivse arengu põhimõtet – kui sa oled juba tükk aega midagi teinud ja sul on välja kujunenud oma mugav viis seda teha – lõhu oma mugavustsoon maha.

Kui su projekt on juba kiirushoidja peal (noh, ta saab ise hakkama), siis on aeg asjad uuesti läbi mõelda.

Vaata oma projektile kui uuele algusele ja mõtle, mida sa oleksid teinud teistmoodi, kui sa alles praegu alustaksid. Ja siis hakka neid muudatusi ellu viima.

Sa pead aeg-ajalt jõudma taipamiseni, et see, kus sa praegu oled, on ainult sinu hetkeline reaalsus – aeg on liikuda edasi järgmise sammuni ja kujutada ette, et sa alles alustad.

Niimoodi ühelt trepiastmelt järgmisele liikudes jõuad kõrgete saavutusteni.

Kuigi su projektiga (nt. mina mõtlen oma blogi või mõnede oma eeskujude blogide peale) võib praegu kõik korras olla, kujuta endale ette, et see on alles sinu alguspunkt ja lõpp-punkt on sinu teha.

Ma olen väga kõrgelt hinnanud seda, et asjad ei tuleks lihtsalt ära teha, vaid pidevalt tuleks edasi areneda ja asju järjest paremini teha. Aga ma olin ekslik selle suhtes, mis hetkel seda teha tuleks. See hetk ei ole tegemise ajal.

Ma olen mõistnud seda, et kui sul on projekt pooleli, siis kõige olulisem on ta lõpuni viia nii kiiresti ja vähese vaevaga, kui vähegi võimalik. Tee see ära oma praeguste oskustega.

Ja kui oled ta lõpetanud, siis on aeg areneda ja tagasi vaadata – mida oleksid teisiti võinud teha. Seejärel on sul olemas reaalne kogemus, millest õppida. Järgmine kord sarnast asja tehes lähebki asi paremini.

Kõike head ja näeme homme jälle,

Peep.