Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Pildi autor Flickri kasutaja DIESUS.

..aga nad aetakse segamini nii sagedasti, et ma ei jõua enam imestada. Millegipärast on nii, et psühholoogilisi isiksuseteste kiputakse aktsepteerima puhta kulla ja lõpliku vastusena. Millegipärast on nii, et meile meeldib väga teisi inimesi lahterdada kategooriatesse ja kõige lihtsam viis seda välise mulje põhjal teha ongi skaalal introvert-ekstrovert. Kõige hullem selle juures on see, et me ei mõista, et see on sujuv skaala, mitte see ei ole mingisuguse diagnostilise tabeli kaks tulpa. Introvertsus varieerub inimeseti sujuvalt, ja eeldada võiks, et kõige kaugemates äärmustes on väga vähe inimesi (tõenäoliselt järgivad tulemused Gaussi kõverat). Me aga ei mõista seda ja kipume arvama, et kui inimene lahterdada introverdiks, siis ta ongi seda sajaprotsendiliselt ja ta ei näita ühtegi teist külge.

Kirjutasin sellest ka varem – ära tee üldistusi inimeste isiksuste kohta. Me oleme mitmetahulised ja konfliktsed olendid ja mitte kuidagi ei saa meid lahterdada ühe sildi abil. Enamus meist on introvertsuse-ekstrovertsuse skaalal kusagil keskel, kahevahel. Kes sa siis oled? Mina igatahes ei ole küll märkimisväärselt kusagilt lugenud sellise juhtumi kohta – ikka kipub seletus olema kas ühe või teise äärmuse kohta.

Esiteks nähakse seda mõõdet ühekülgselt. Aga teiseks, ja siin läheb asi veel tundlikumaks – introvertsus on silt, mis pannakse inimese välise käitumise järgi. Seda ei ole kahjuks aga võimalik teha ilma, et see silt oma tähenduse kaotaks. Nimelt, nii palju kui üldse eksisteerib mingit definitsiooni selle kohta, mis on intro- ja ekstrovertsus, siis võiks see olla see, et introverdi energia on suunatud sissepoole, oma sisemaailma, ja ekstroverdi energia on suunatud välismaailma. Aga see on ka kõik. Tuletan jällegi meelde, et jutt käib sujuvast skaalast ja enamus inimesi on keskel. Kui me ütleme, et keegi on introvertsete kalduvustega (mis on parem silt kui see, et ta on introvert), siis ta lihtsalt veidi rohkem keskendub oma mõtetele ja ideedele kui välismaailmale. Lihtsalt veidi rohkem.

Kui inimene kaldub introverdi poolele, ei tähenda see mitte mingil juhul, et ta peaks kohe olema arg, tagasihoidlik, vaikne, nurgas olev ja omaette hoidev. Seda ei tee ainult introverdid.

Tänu meie minevikule on meie geenidesse sisse programmeeritud hirm teiste arvamuse ees. Evolutsiooniliselt oleme me enamuse ajast elanud väikestes hõimudes, mis olid umbes saja liikmega. Kui keegi selles grupis tegi midagi valesti (näiteks näitas isane üles huvi mõne naise vastu, kelle alfaisane oli enda omaks kuulutanud – jah, siis me elasime nagu loomad), siis ta kas sai karistada või kõige hullemal juhul – heideti grupist välja. Aga sellel ajal, Aafrika savannides elades, ei suutnud inimene üksi kaua elus püsida.

Seega ongi meile sisse programmeeritud lihtne valem. Sina teed midagi, mis teistele su grupis ei meeldi = surm.

See mõjutab meid tänapäevalgi, kuigi me ei ela enam hõimudes. Nüüd on meie hõimuks kõik meie tuttavad ja isegi kogu ühiskond. Teatud mõttes, kui me peame kogema teiste kriitikat või viltu vaatamist, tunneme teatud tasandil seotust surmaga. Ja siis on loogiline, miks ühe küsitluse järgi eelistaks keskmine ameeriklane pigem surra kui avalikult esineda.

Ja seega nagu ma kirjutasin – ebakindlust kogeb meist erinevates situatsioonides igaüks. Ka ekstroverdid istuvad nurgas vaikselt ja tagasihoidlikult, kui nad on pandud ebamugavasse situatsiooni või nad on võõras kohas, kus nad ei tunne ennast hästi. See ei ole mingi märk sellest, kas inimene on ekstro- või introvert.

Samuti ei ole suurem asi näitaja ka see, mida inimene päevad läbi teeb või millised on tema huvid. Tema käitumine võib näidata tema praegust olukorda, aga see ei pea midagi tähendama tema üldise suunitluse kohta. Harjumused kujunevad kiiresti, ja kui sa oma harjumuste kujunemise ajal ei ole palju väljas käinud või pole sul palju sõpru kujunenud ja sa hiljem oma harjumuste muutmiseks ka midagi ette ei võta, siis kujunebki välja nii, et sa justkui käitud introverdi moodi. Sest sul on introverdi harjumused. Ja sa tunned hirmu uute asjade proovimise ees.

Harjumusi ON võimalik muuta. Ja oma julgust ON võimalik arendada.

Lõpetuseks mõned ideed, kuidas ennast “ekstroverdilikumaks” muuta ja enesekindlust arendada:

• Avalik esinemine. Näiteks AIESECis avaneb palju võimalusi selle tegemiseks ja enda arendamiseks. Teine võimalus on Toastmasters (vaata ka Tallinna klubi)
• Tantsimine. Proovi näiteks salsat – mm! (Andy Linnas kirjutas sellest ka inspiratsioon.ee blogis – Salsa, tants, teraapia)
• Trenn. Kui su keha on vormis, on enesekindlus ja sinust välja kiirgav külgetõmbejõud lihtne tulema. Et mitte rääkida sellest, et trenn on su aju arenguks hädavajalik – enda liigutamine paneb sõna otseses mõttes su aju kasvama.
• Näitering. Suurepärane võimalus ennast väljendada.
• Väitering. Sama. Aga ma ei oska öelda, kui kasulik see su seltsielule on, kui omandad harjumuse pidevalt vaidlusi alustada.
• Hääletreening, laulmine. Ma ei oska siinkohal anda konkreetseid nimesid, aga Eestis peaks ka leiduma inimesi, kes õpetavad sind selgemalt ja enesekindlamalt rääkima, ja kui vaja, laulma. Mõlemad annavad kõvasti enesekindlust.
• Alexanderi tehnika – õpetab rühti ja kehahoiakut. Eestis tegeleb sellega Maret Mursa Tormis, hindade kohta ei oska öelda.
• Vestlusringid, erinevad tugigrupid, organisatsioonides osalemine, erinevad kursused. Siia võiks veel kirjutada pikalt erinevaid ideid. Ühesõnaga kõik kohad, kus sa saad grupi osaks ja teil on ühine eesmärk – nii on väga lihtne leida uusi sõpru ja tunda ennast vabamalt ennast võõrastele inimestele avades. Pistan siia uuesti vahele soovituse AIESECiga liituda.

Selleks korraks siis kõik. Lõpetuseks ka kaks linki Steve Pavlina blogisse – How to Go from Introvert to Extrovert ning teine artikkel, mis on üks tekste, mis on mind kõige rohkem mõjutanud – The Courage to Live Consciously.

Naudi elu,

Peep.

Ära tee üksikjuhtumite põhjal ennatlikke järeldusi kogupildi kohta. See kehtib kõikide asjade kohta elus, aga ma tahan rääkida just inimeste isiksustest.

Väga inimlik on üritada midagi teada saada teiste inimeste käitumise ja isiksuse kohta, kuna see teadmine on meile kasulik. Kui me teame, et konkreetne inimene ei käitu usaldusväärselt, siis tulevikus saame vältida võimalikke tekkivaid probleeme, kui ta meile lubatud asja ei täida. See on evolutsiooniliselt kasulik olnud.

Sotsiaalpsühholoogia üks tähtsamaid avastusi on olnud asi, mida nimetatakse põhiliseks omistusveaks (või keerulisema väljendiga fundamentaalseks atributsiooniveaks). Omistamise all mõeldakse teiste inimeste käitumisele põhjuse leidmist. Miks inimesed teevad seda, mida nad teevad (selle küsimuse vastu huvi tundmine paistab olevat üks väga sagedane asi, mida potentsiaalsed psühholoogiatudengid vastuvõtukatsetel mainivad)?

Igatahes, kui meil on vaja otsustada, miks inimene midagi tegi, ja valida on kahe variandi vahel – põhjus seisnes olukorras või põhjus seisnes tema isiksuses, siis sagedamini me kipume valima viimast.

Me arvame, et põhjus, miks inimesed teevad seda, mida nad teevad, on nende isiksuses ja omapäras.

Aga seda nimetatakse omistusveaks. Seda sellepärast, et sagedamini, kui me arvame, on põhjus tegelikult olukorras.

See efekt on välja tulnud arvukates katsetes erinevates olukordades.

Ühes kuulsas katses jagati osalejad suvaliselt kahte gruppi. Mõlemal grupil paluti ette valmistada ja esineda kõnega Fidel Castro kohta (katse toimus USAs sajandi keskpaigus). Pooled pidid diktaatorit kaitsma, pooled pidid teda toetama. Tuletan meelde, et nad jagati rühmadesse täiesti suvaliselt.

Seejärel võeti teine hulk inimesi, kes pidid neid kõnesid kuulama. Neil inimestel paluti anda hinnang esineja kohta – kui palju ta tegelikult südames Fidel Castrot toetab või tema vastu on. Nagu oodata võis, siis esinejaid, kelle kõne toetas Fidel Castrot, hinnati teda tegelikult südames toetavat tunduvalt rohkem kui neid, kelle kõne oli tema vastu. Aga tegelikult on see tulemus täiesti ootamatu. Miks? Nimelt, hindajatele rõhutati seda, et esinejad ei saanud ise valida, millisesse gruppi neid pannakse. Hindajad olid sellest faktist täiesti teadlikud.

Milline oleks sinu mõttekäik, kui sa oleksid ise hindaja rollis ja peaksid andma hinnangu esinejale, kui tead, et esineja ei saanud ise oma hoiakut valida? Võiks ju arvata, et sa võtad selle fakti arvesse ja annad selliseid keskmisi, väheütlevaid hindeid.

Aga reaalselt osalejad nii ei teinud. Kõne jälgimine pani ikkagi hindajaid kahtlustama, et äkki ikkagi ta päriselt ka toetab Castrot.

Mida see kõik tähendab? See tähendab seda, et meile on sisse programmeeritud kalduvus hinnata inimeste käitumise põhjuseks nende isiksust, mitte situatsiooni, kuhu neid on asetatud. See  toimib isegi siis, kui meile teadlikult seda rõhutatakse.

Reaalselt tähendab see seda, et kui sa kohtad peol inimest, kes on vaiksem ja räägib vähem, siis sul tekib automaatselt stereotüüp, et see inimene on introvert, ja sa hakkad teda sellisena kohtlema (ei ootagi, et ta midagi põnevat ütleks ja seega ei küsigi temalt midagi). Selliseid üldistusi teeme peale seda, kui oleme inimest näinud vaid ühe korra.

Aga reaalselt ei pruugi ühekordne juhtum selle inimese kohta suurt midagi öelda. Ta võis olla väsinud, võib-olla talle ei meeldinud see pidu, võib-olla kuulis ta just halba uudist, vms.

Fakt on see, et ka kõige suurem ekstravert võib teatud tingimuste korral välja paista suurima introverdina.

Seega, püüa inimestes näha kõiki külgi, mis neis tingimata eksisteerivad, ja ole valmis selleks, et õige situatsiooni korral võib iga inimene käituda sellisena, nagu sa temalt üldse ei ootakski.

See on põnev teema ja ma kirjutaksin sellest pikemaltki, aga praeguseks jääb ajast väheks.

Mõtle siis selle üle järele.

Peep.

Hea mantra mediteerimiseks

Ei, see on tegelikult täiesti normaalne. Sul pole psühholoogilisi probleeme. Kõik teevad seda.

Üks meie suurimaid vajadusi on olla mõistetud ja tunda ennast väärtuslikuna. Ja viis, kuidas me seda motiivi täita üritame, on meist väljaspool – teiste tähelepanu. Tuleta meelde mõnda hetke, kus sinule pöörati positiivset tähelepanu, kui sind kiideti, kui tundsid ennast millegi üle uhkelt ja teised nägid seda. Oli ju meeldiv? Mõnikord käib päris mõnus surin läbi.

Emotsioonid on kõige tugevamad sõltuvust tekitavad keemilised ained. Paljud inimesed suhtlevadki sellisel viisil, et teisi endast välja ajada või tekitada konflikte ja draamat – ainult sellepärast, et nad igatsevad seda positiivset surinat, mida nad tänu sellele tähelepanule saavad.

Lapsepõlv on tegelikult tõesti oluline ja kui sa noorena ei koge seda, et sinust hoolitakse ja sulle pööratakse tähelepanu, siis jääd ülejäänud elu seda kompenseerima ja hakkama ka suvalistelt võõrastelt ootama tähelepanu, võib-olla isegi sümpaatiat.

Kergemaid juhtumeid elame me kõik läbi.

Samamoodi nagu üks suuremaid vajadusi on teiste heakskiidu järgi, siis üks suuremaid hirme on teiste halvakspanu ees.

Midagi uut proovida? Ennekuulmatu!

Hakka vaikselt loobuma teiste heakskiidust. See on küll väga hea asi, aga pööra sellele natuke vähem tähelepanu kui varem. Aksepteeri seda, et teiste heakskiit tuleb ja läheb ja sellel ei pruugi mingit seost olla sinu tegudega.

Teiste arvamusest juhitud elu ei ole kaugeltki nii suurt rahuldust pakkuv kui selline elu, mis sa oled enda jaoks planeerinud vastavalt sellele, mis on sinu enda salajased soovid ja vajadused. Teised võivad sulle ju öelda, et sa ei näe terviklikku pilti, sa ei mõista oma tegude tagajärgi. Neil võib õigus olla. Aga raske on õppida teiste inimeste vigadest. Psühholoogias ütleb tingimise põhimõte seda, et sa käitud vastavalt sellele, millist tagajärge sa oma tegudele minevikus kogenud oled. See on karistuse ja kinnituse põhimõte. Ja teiste hurjutavad sõnad ei ole kaugeltki nii suurt õppekogemust põhjustav kui isiklikult läbi kogetud emotsioonid. Sõnad ei jää meelde. Sinu enda tunded aga jäävad.

Ehk siis – efektiivne on teha neid asju, mida sa tahad teha ja kui see osutub valeks, sellisele järeldusele iseseisvalt jõuda.

Kui sa liigselt hoolid sellest, mida teised sinust arvavad, kui hakkadki ühel hetkel oma suva järgi tegutsema, siis sa ei pruugi seda kogeda.

Kui sa hakkad vähem hoolima teiste positiivsest tähelepanust, siis sama palju väheneb ka sinu mõjutatus negatiivsest tähelepanust. Sulle ei lähe siis enam nii valusalt südamesse asjad, mida teised sulle ütlevad. Sa ei tunne enam nii palju süümepiinu. Sa kõhkled vähem selles, kas see, mida sa teed, on ikka õige.

Enamus inimesi üritavad oma elu elada nii, et teiste silmis võimalikult hea välja paista. Nad tahavad teistele muljet avalda.

Kõige mõnusam tunne on see, kui sa elad oma elu selliselt, et su ainuke nõudmine iseendale on avaldada muljet ISEENDALE.

Peep.

PS. Tšau Ade ja Ege.

Pildi autor David Joyce.

Kujutame korraks ette, et me tahame ehitada robotit, mis käituks samamoodi nagu inimene. Me valmistame talle kere, selle külge ehitame jalad ja käed ning kõige otsa pea. Me paneme tema sisse kõige võimsama arvuti, mida me suudame oma tehnoloogiaga valmis ehitada. Tema tarkvara kirjutame sellise, mis suudab roboti keha tegema panna kõiki samu asju, mida inimkehagi suudab – ringi joosta, tantsida muusika taktis, näidelda pantomiimi, teha naljakaid näoilmeid. Tal on olemas ka häälepaelad, mis suudavad tekitada heli täpselt nii nagu inimene. Ta suudab rääkida, ja teha seda aeglaselt ja kiiresti, vaikselt ja valjusti, segaselt ja täpselt, toonivarjunditega ja monotoonselt. Kõigele lisaks – ta suudab mõelda, ta suudab ette kujutada, ta suudab olla loov ja mõelda välja uusi asju. Ta tundub tavainimesega identne, kui välja arvata tema metalne välimus.

Kuid tal on inimestega võrreldes üks erinevus – tema sees peituv arvuti, mis paneb teda käituma väga inimlikult, ei suuda endale öelda „ei“. See arvuti ei suuda takistada teda tegemast asju, milleks ta võimeline on. Kuna see robot jälgib teiste inimeste käitumist väga täpselt, siis ta suudab isegi õppima tegema neidsamu asju, mida teised inimesed teevad. Ta läheb klubisse ja tantsib sama hästi kui kõige parem tantsija. Ta loeb läbi Shakespeare’i kogutud teosed ja kirjutab sama elegantselt. Ta jälgib kõnemehi ja peab maha sama osavad kõned.

Kui me sellise roboti ehitaksime, ei tunneks ta piire. Aga – kui me tahaksime teda teha sarnaseks inimestega, peaksime talle juurde lisama ühe programmi. Sellise, mis samamoodi jälgib teisi ja õpib tegema samu asju, mida teised teevad. Kuid ühe piiranguga – ta ei tee mitte midagi enamat. Kui robot tahab teha midagi, mille ta on välja mõelnud, siis ta hakkab kõigepealt oma mälestusi läbi vaatama. Kas ta on varem näinud mõnda teist inimest midagi sellist tegemas? Ta otsib hoolikalt ja vaatab läbi kõik oma mälestused. Aga kui ta sealt midagi ei leia, siis ta teeb otsuse – EI. Ta otsustab oma ideed mitte ette võtta, kuna tema sisse kirjutatud programm paneb teda kartma teiste inimeste reaktsioone ja kommentaare.

Selline oleks programm, mis teeks roboti inimlikuks. Ta peaks jälgima igal hetkel seda, mida teised teevad, ja seda järgi tegema, kuid mitte enamat. Kas pole mitte veider?

Mõtteviirused

Mul on veel üks idee, mida ma tahan sulle tutvustada. Ja see analoogia pärineb samuti arvutitest (kas teadsid, et enamuse oma teadlikust elust olen ma ennast identifitseerinud programmeerijana?).

Nimelt – me ei saa veeta ühtegi hetke, kus meid keegi ei mõjuta. Isegi, kui sulle ei räägita asju, mis panevad sind oma vaatenurka ümber mõtlema või mis tekitavad uusi mõtteid või tahtmisi, isegi kui seda ei juhtu, siis sind mõjutatakse – sind mõjutatakse mitte saama uusi ideid, inspiratsiooni, tegevusplaane. Kui selline asi juhtub sinuga kogu aeg, siis sinu harjumuspäraseks olekuks muutub igavus, tühjus. Sellist olukorda sa hakkad pidama normaalseks ja sa ei otsigi midagi muud.

Mis juhtub siis, kui kõik sõbrad sinu ümber on sellised inimesed, kes ei suuda vait jääda huvitavate teemade koha pealt, kes räägivad asjadest, mida nad on õppinud, kes räägivad ideedest ning kes igapäevase olekuna tegutsevad, viivad ideid ellu ja viivad need lõpuni, saavutavad tulemusi ning otsivad järjest uusi väljakutseid? Kui sa veedad kogu oma aja sellises keskkonnas, siis muutub selline asi sulle harjumuspäraseks ja normaalseks. See on ’nulltase’. See ongi elu.

Ja see, mismoodi inimesed sinu ümber mõtlevad, tekitab varjatud dünaamika, kus kogu nende olek vaikselt ja aja jooksul imbub sinusse. Sa tahad midagi teha, millegagi alustada – ahhaa, sõber ei taha? Okei, ma ka siis ei viitsi. Või vastupidi. Ma ei viitsi midagi teha, aga ahhaa, sõber teeb kogu aeg midagi, võiks ka ju midagi teha! Seda ma mõtlengi mõtteviiruste all – mõtted on nakkavad ja läbi tavalise suhtluse sa võtad omaks suhtumised, mis teistel sinu ümber on.

Eriti hästi kehtib see sinu parimate sõprade puhul. Sarnased inimesed tõmbavad ligi sarnaseid inimesi ja meile meeldib ennast identifitseerida omasugustega. Oma lähedaste sõpradega suheldes oled sa eriti avatud nende suhtumisi omaks võtma. Ma kuulsin hiljuti sellist võrdlust – mõtle nendele viiele inimesele, kellega sa kõige rohkem aega koos veedad, mõtle nende isiksuseomadustele, liida nad kõik kokku ja võta keskmine. See oledki sina.

Seega, kui sul on soov oma elus jõuda mingile järgmisele arengutasemele, siis pea seda silmas. Ma olen täheldanud, et mida edukamad inimesed on, mida kõrgemale tasemele nad on jõudnud, seda sõbralikumad ja avatumad uutele tutvustele nad kipuvad olema. Sõpru leida on lihtsam, kui tavaliselt ette kujutatakse. Kas sa oled mõnele sõbralikule inimesele, kes on tulnud sinu vastu huvi tundma, öelnud „aitäh, aga mulle ei meeldi, et keegi minu vastu huvi tunneb“?

Brian Tracy kirjeldas ühes oma audioprogrammis, kuidas ta tahtis suurendada oma mõjuvõimu ja võttis ühel hetkel ette nimekirja sajast kõige mõjuvõimsamast inimesest Ameerikas ning hakkas siis järjepidevalt nendega tutvuma ja sõbraks saama. Ta jõudis välja endiste presidentideni.

Tema muidugi on Brian Tracy, kuid võta see sama idee ja too ta enda ellu – leia need inimesed, kes on sinust natuke kõrgemal arenguastmel (see nõuab alguses muidugi julgust tunnistada oma hetkeolukorda), kellega sa oled hästi läbi saanud ja kellelt sa tahaksid midagi õppida. See on okei, kui sa küsid neilt viisakalt, et sa sooviksid neilt õppida. Parim viis õppida on ise õpetada ning sa pakud neile ka võimalust ennast hinnatuna tunda ja näidata, et nad on mingis valdkonnas tugevad.

Brian Tracy räägib reference groupist, Napoleon Hill raamatus „Mõtlemist muutes rikkaks“ (Think and Grow Rich) räägib master mind grupist, ning teistel autoritel on selle jaoks oma nimi. Kuid nad mõtlevad kõik sama asja – see, kellega sa läbi käid, määrab ära ka selle, kui paljuks sa ise võimeline oled.

Nii et lase käia – sa tead küll, mida sa pead tegema.

ZBVROVHB