Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Pildi autor Flickri kasutaja cole24_.

Me kipume ikka aeg-ajalt asju endale raskemaks mõtlema. Sina oled selles süüdi, su naaber on selles süüdi, mina ise olen selles süüdi. Me kujutame ette, kuidas asjad PEAKS olema ja kuidas asju TULEKS teha, või siis mis juhtub, kui me midagi valesti teeme, loome endale mõttes igasuguseid halbu stsenaariume. Ja tänu sellele mõtlemisele me lõpuks ei teegi paljusid asju.

Me takistame ennast enne seda, kui me oleme asjad reaalselt järgi proovinud. Miks ei võiks asi olla vastupidi – kui reaalsus ise annab meile signaale, et midagi on valesti, siis me hakkaksime oma mõtteviise ümber kohendama? Aga eii, oleme ikkagi nii kangekaelsed ja.. ebareaalsed.

Juhtum, millest ma täna rääkida tahan, on asjade pooleli jätmine ja alla andmine.

Alla andmine. Kui halvasti see sõnapaar kõlab.

Ma usun, et igalühel meist on kuskil meie sügavamates ajukäärudes peidus pikk nimekiri asjadest, milles me andsime alla ja enam ei proovinudki. Sellepärast, et kuskil tee peal läks midagi valesti (mis ma ütlesin selle koha, et me kujutame ette, kuidas asjad peaks olema?), see ei ole enam õige ja kui õigesti ei tee, siis ei tee üldse.

Ma ei tea, kui sagedane selline mõtteviis on, aga mind on see rohkem kui ühel korral tagasi hoidnud – kui õigesti ei tee, siis ei tee üldse. Isegi siis, kui ma mõtlen ja kirjutan sellest, et tähtis on isegi läbikukkumine, kuna sa oled saanud kogemuse sellest, kuidas asjad tegelikult on.

Ütleme, et sa siis alustad mingi ettevõtmisega, mingi oskuse arendamisega, seod ennast mingi tegevusalaga. Minu näide – eelmise aasta (2008) detsembris soovitas mu sõber Martin mulle audioprogrammi “Getting Things Done”. Kuulus produktiivsuseguru David Allen autoriks. Suurepärane programm ja väärt kõike seda haipi, mis selle kohta on tehtud. (eesti keeles on võimalik seda lugeda nime all Jõudluse kunst).

Ma sukeldusin sellesse ülientusiastlikult ja hakkasin igatepidi rakendama. See oli suurepärane.

Aga teatud blokid tulid siiski ette. Ma hakkasin rohkem tegelema oma tegevuste nimekirjade koostamisega kui nendes olevate asjade ellu viimisega.

Ja siis mõne aja pärast vajus energia ära. Ma tundsin väikest süütunnet selle kohta, et ma kirjutan nii palju ja ei vii üldse asju ellu.

See süütunne võiks saada piduriks.

Aga ma tegin hiljuti otsuse vastupidisele. Ma ei lase mitte millelegi ennast peatada. Ma alustan uuesti selle süsteemi rakendamisega.

Edu peitubki selles, kui sa alustad iga kord uuesti, kui kukud.

Sügisel olin läbi AIESECi Mercuri Internationali müügikoolitusel ja üks idee, mis sealt muuhulgas meelde jäi (ja mu sõber Mihkel pani selle isegi pärast orkutisse ) – kui kukud, pühi põlved puhtaks ja liigu edasi.

See eristabki edukaid inimesi ja.. ütleme, vähemedukaid inimesi.

Kui sa oled teinud valesti, oled läbi kukkunud, langenud täielikku põhja, kõik on valesti läinud, sa olid enne eeskujulik, nüüd oled põhja käinud..

Kui elu käib vastuvoolu ja miski ei tundu minevat õieti, kui ükski asi, mida sa ütled või teed, ei tule välja nii, nagu peaks..

siis parim otsus, mida sa saad teha, on jätta kõik see minevikku ja nendest signaalidest lihtsalt mitte enam hoolida.

Need ei pea sinu kui inimese väärtuse kohta mitte midagi tähendama! Ignoreeri neid signaale ja lihtsalt ALUSTA UUESTI.

Tee otsus alustada uuesti sellega, mida sa oled kord pooleli jätnud.

See ei olnud halb asi, et sa läbi kukkusid. Üldsegi mitte. See on parim asi – sest nüüd sa tead, mis ei tööta ja su ülesanne on lihtsalt üles leida see, mis töötab.

Omal ajal arvasid teadlased ja insenerid, et füüsiliselt ei ole võimalik ehitada elektrilist lambipirni. Thomas Edison, ajaloo suurleiutaja, arvas teistpidi ja tegi tohutul arvul katseid. Teda tsiteeritakse erinevate arvudega alates 70st kuni 10000-ni, aga tsitaat, mis jäi ajalukku, on – “Ma ei ole läbi kukkunud 10 000 korda. Ma olen lihtsalt leidnud 10 000 viisi, mis ei tööta.”

Iga läbikukkumine on lihtsalt katse teada saada, mis töötab ja mis ei tööta. Kui sa oled läbi kukkunud, siis sa oled oma eesmärgile lähemal.

Pettumused on üks elu osa. Oota pettumusi ja ole nendeks valmis. Kui sa tahad mingit eesmärki saavutada, siis sa kohtad tee peal pettumusi.

Ja see kõik on hea!

Kui sa peale igat pettumust teed otsuse, et see sind ei mõjuta, vaid see on sulle motivaatoriks edasi liikuda, siis sa saadki nendest vaid tugevamaks.

Tänane moraal - persist through CRAP.

PS. Tänud Kaspar A’le, kelle juures ma praegu seda postitust kirjutan. 20 minutit on südaööni aega ja ma trükin nagu kuulipildujast.

Peep.

Pildi autor Slaff Bondaruk

Mõnikord tuleb ette selline päev, kus kõik läheb hästi, sa oled hoos ja ei saa lihtsalt midagi valesti öelda, tunned ennast enesekindlalt. Ja siis ärkad hommikul üles, ning kogu inspiratsioon on kadunud. Satud jälle seltskonda ja lihtsalt ei suuda leida midagi, mida öelda, oled ebakindel ja kõhklev.

Teine päev on selline, kus miski ei suuda sind peatada – sa hüppad järjest raskete ülesannete kallale ja tegeled nendega, võtad oma ülesanded ette kui liinitööline, märkides järjest igaühe juurde linnukese – tehtud! Ja siis mõni päev hiljem magad sisse, toa koristamise asemel lähed arvutisse, endale kasulike asjade tegemise asemel oled orkutis või Facebookis, raiskad aega, viivitad.

Ma räägin praegu juhtudest, mis on mul endal olnud, kuid olen kindel, et need langevad kategooriasse Väga Sagedane Juhtum.

Kukkumine välja sellest edu ja saavutamise tundest võib olla valus. Võrdlusmoment praeguse ja endise vahel on tugev, ja kahtlemata tekib ka tunne, et oled millestki väärtuslikust ilma jäänud. Kui sa seda enda jaoks negatiivselt tõlgendad, paneb see sinu enesehinnangule suure põntsu.

On ka parem viis.

Ma lähtun sellest, et ei ole olemas “õigeid” ja “halbu” viise millestki mõelda – on vaid kasulikud ja kasutud mõtteviisid. Ja praegusel juhul kõige paremaid tulemusi andev viis olukorda tõlgendada on nii – läbikukkumised ja tagasiminekud on isikliku kasvamise aluseks. Nad moodustavad vundamendi, ilma milleta miski muu ei saa püsti seista. Ainult ebaõnnestumisi kogedes on võimalik areneda.

Miks see nii on?

Vastus on lihtne: iga ebaõnnestumine on õppekogemus.

Mõtle mõnele hiljutisele juhtumile, kus mingisugune katse läks totaalselt aia taha. Mõtle, mis õppetunni see juhtum sulle õpetas, ja kuidas sa oskad nüüd paremini käituda. Võrdle seda õppetundi hinnaga, mida sa pidid maksma. Ma usun, et sa leiad enamuse ajast, et sa tegid tegelikult väga hea diili ja ostsid odava hinnaga õppetunni kogu eluks!

Teine põhjus, miks läbikukkumine on hea: analüüsiparalüüs.

See on pigem normiks kui erandiks, et me tuleme suurepärase idee peale hea kavatsusega see asi ka ellu viia, kuid siis jääme toppama. “Mis siis, kui ma teen seda ja minu üle hakatakse naerma? Mis siis, kui see paistab kohatu? Mis siis, kui lõhun midagi ära?” Ja me analüüsime ja analüüsime ja analüüsime, kunagi tegudesse jõudmata.

Kuidas näeks ideaalis asi välja? Sa võtad relva kätte, sihid, ja tulistad. Praktikas me aga lihtsalt sihime ja sihime ja sihime. Tulista lõpuks ometi!

Ole peaaegu hullumeelne!

Seda nimetatakse ready-fire-aim lähenemiseks – sul tekib idee, sa planeerid seda lühidalt, ja viid selle siis kohe ellu. Idee – BANG! Idee – BANG! See töötab nii hästi, sest sa kasvatad endale lühikese ajaga kogemustepagasi, mille abil oskad tulevikus paremini planeerida ja ka oma sooritust parandada.

Sa võid öelda: “Aga Peep, kõike ei saa ju teha läbimõtlematult nagu segane – planeerima peab ka!” Jah, see on tõsi. Aga enamus inimesi on selles staadiumis, kus nad planeerivad liiga, LIIGA palju. See on üks äärmus. Teine äärmus on see, kus sa ei planeeri üldse, vaid lihtsalt tegutsed. Kumbki liialdus ei tule pikaajaliselt kasuks. Nad tuleb ühendada ja leida kesktee, kus sinus on mõlemat.

Kuidas sellesse tasakaalu jõuda? Minu väide on, et sa pead ära käima mõlemas äärmuses, et tunda saada, kuidas see välja näeb. Kui oled mõnda aega olnud äärmuses, kus sa ei planeeri, vaid tegutsed, oskad sellesse integreerida ka võime pikemalt planeerida – ainult et nüüd oled sa palju parem elluviija.

Niisiis, kokkuvõtteks:

• Ebaõnnestumised ja tagasiminekud ei ole halvad – neid tuleb vastu võtta avasüli ja pakkuda neile kohvi.
• Läbikukkumine aitab kaasa su isiklikule arengule, sest see on sulle õppimiskogemus.
• Ready-fire-aim suhtumine aitab kiiresti areneda, kuna saad palju asju läbi katsetatud ja ehitad endale kogemustepagasi.
• Veeda mõnda aega selles äärmuses, kus sa oled LIIGA initsiatiivikas, LIIGA ettevõtlik. Hiljem jõuad ka tasakaalu.