Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Pildi autor Flickri kasutaja Calamity Meg.

Kui improviseerides tõlkida ära inglisekeelne väljend writer’s block, siis tuleks sellest midagi sõna  “kirjanikutõke” sarnast. See on see raske hetk, kui sul seisab ees valge tühi leht ja su teadvust vallutav teadmine, et sa PEAD hiljemalt täna õhtuks midagi paberile kirja panema. Aah, kui õudne.

Tehnika, mida ma olen kasutanud sellistest hetkedest üle saamiseks, on väga lihtne – kirjuta ükskõik mida. See vähemalt tundub pealiskaudselt olevat väga lihtne, aga ise selle peale tulla on tegelikult väga raske. Kui su ees on valge tühi leht, siis sa peadki sõna otseses mõttes hakkama ÜKSKÕIK mida, absoluutselt ükskõik mida, kirjutama. Kirjuta sinna midagi lolli ja tobedat. Näiteks kui kirjutad esseed teemal “Eesti geopoliitiline ja sotsioökonoomiline olukord” (nonsenss, ma tean), siis alusta nii: “Üldiselt võiks öelda, et geopoliitiline ja sotsi-[okei, ma säästan lugejat] olukord on vägagi komplitseeritud.” Nõme lause, mis ei ütle mitte midagi, aga see ongi oluline. Selline lause on tunduvalt parem kui tühi leht.

Või kui kirjutad näiteks mõnda motivatsioonikirja või avaldust ja pead kirjutama teemal “miks me peaks just sinu valima”, siis panegi nii kirja: “Minu peaksite te valima sellepärast, et mul on olemas õiged kogemused. Nimelt, …”. Jällegi, mingisugune mõttetus, aga oluline on see viimane sõna – see paneb käima ahela, mis hakkab sul järjest uusi seoseid tekitama, kuni jõuad välja pointini, mida öelda tahtsid.

“Ei, see on vale vastus”

Me oleme kõik praeguse koolisüsteemi kasvandikud, et mitte öelda ohvrid. Ülenämmutatud on väide, et kool tapab loovust – aga see väide on täiesti õige. Meid ei õpetata mõtlema. Meid õpetatakse leidma üles üksõige ja ainuke vastus. Selle asemel, et kasutada oma aju potentsiaali olla loov ja tekitada uut väärtust, peame jääma vanadesse radadesse. Kõige hullem patt selles maailmavaates on eksimine. See, kui sa ütled vale vastuse. Kõik naeravad su peale – idioot oled!

Ja nii me kardamegi eksida. Peame pidevalt üleval hoidma endast head muljet, kuna arvame, et teiste arvamus ja meie väärtus inimesena on kuidagi omavahel seotud. Kes sellise tobeda seose välja mõtles?

Praktikas tuleb nii välja, et vea tegemine on tihtipeale produktiivsem kui õige vastuse leidmine. Kui sa jõuad vale vastuseni või ehitad mingi asja valesti üles, siis sa pead hakkama välja selgitama, mis täpselt valesti on. Ja selle käigus sa uurid kogu süsteemi põhjalikumalt läbi. Ja iga nurk, mida sa oma vaimse taskulambiga valgustad, tekitab sul uusi ideid ja seoseid.

Me ei tohiks karta eksida.

Ja samamoodi ka tekstide kirjutamisel – kui sa hakkad kirjutama ükskõik mida, olgu ta siis nii tobe kui ta on, siis see paneb su mõtteahela käima ja sa hüppad loovasse seisundisse. Tühi leht kahjuks väga ei ole tuntud loovuse allikana.

Kui sa jõuad oma mõtteid ilma tsensuurita kirja pannes mõtete, väidete ja faktideni, mida sa tegelikult väljendada tahtsid, siis oledki jõudnud oma eesmärgini. Aga siis seisab sinu mõtete ja nende aruka väljenduse vahel veel hunnik pahna (kujuta ise ette, mis sõna ma tegelikult kasutada tahtsin). Kui sa järgisid mu juhendeid ja kirjutasid nii, et sa ei hoolinud sellest, kuidas see välja näeb, siis tekstiga lõpule jõudes on su ees kõige kohutavam sõnadejada, mis maailmas üldse kunagi kirja on pandud. Või nii see sulle paistab.

Võidukas finiš

Selleks ongi selles protsessis üks samm juures lisaks kirjutamisele. Nimelt – toimetamine.

Appi! Ma pean midagi veel tegema? Jah, pead küll. Nüüd oled omadega mäel selles mõttes, et su ees on teatud kogus sõnu ja loodetavasti ka mingi huvitav sõnum. Aeg on seista silmitsi sinu suurima hirmuga – selle teksti uuesti läbi lugemine.

Kui sul on kiire, siis tee seda kohe peale teksti valmis kirjutamist (enne soovitan siiski teha ühe võileivapausi või midagi). Kui sul on aega, siis väga hea oleks see tekst jätta seisma üheks ööpäevaks – ja ma mõtlen seniks, kuni sa magad. Une ajal toimuvad ajus väga huvitavad protsessid, mis korrastavad su mälu ja mõtteid. Märkad, et kui hommikul oma teksti uuesti loed, näed pilti hulga selgemalt ja tead ka juba paremini, mida peaks edasi tegema.

Nii, igatahes – nüüd on see hetk, kus sa asud asja kallale täiesti algusest ja oled valmis kõik välja viskama. Esimene lause, mis oli sütikuks ülejäänud tekstile, võib arvatavasti kohe välja lennata. Üks mõte on tema asemele näiteks kirjutada mingisugune sissejuhatav lõik teksti põhjal, mille sa valmis kirjutasid. Või kui mitte, siis pane sinna lihtsalt asemele midagi mõistlikumat.

Ja käi kogu oma tekst niimoodi läbi. Ole karm ja vankumatu nagu Vene miilits – halvad laused viska välja ja kirjuta ümber. Ole valmis tegema drastilisi muudatusi. Del-nupp on sinu sõber. Ole valmis samas ka uusi asju juurde kirjutama, mis pähe torkavad (eriti, kui sa lasid oma tekstil ühe öö seista).

Kui jõuad selle protsessiga lõpuni, avaneb pilvede vahele auk ja inglid ise tulevad päikesekiirte taustal maale. Sa saad tõenäoliselt teksti, millega sa rahul oled.

Iga korraga, kui sa oma teksti uuesti üle käid ja ümber toimetad, läheb ta järjest paremaks ja paremaks. Seega sa ei pruugi piirduda ühe korraga, kui su süda sind nii käsib. Kui sul on tähtis kvaliteet ja mitte aeg, võid ühte teksti isegi ümber toimetada kümme korda!

Mõlemad need protsessid kokku – valmidus kirjutada täielikku rämpsu ja valmidus oma tekst uuesti üle käia, tulevad sulle kasuks, kuna avavad uued loovusekanalid, mida sa olid endas võib-olla seni tagasi hoidnud.

See võib olla üks vabastavamaid kogemusi, kui sa saad lihtsalt südamest kirjutada seda, mida ise tahad, ennast tsenseerimata.

Ja veel loetakse viimased sõnad peale

Ma ise hetkel seda teksti kirjutades ei järgi soovitust, mida ma välja jagan ja seetõttu kirjutan vähe läbimõtlematult. Pöörasin vähem tähelepanu ühele tehnikale, kui oleksin tahtnud.

Nimelt – kuidas välja mõelda, millest üldse kirjutada?

Ja seda olen ma teinud nii – võta tühi A4. Keskele kirjuta oma teema. Ja hakka teemast väljapoole tõmbama kriipse, kriipsu lõppu kirjuta mingi alateema, millest tahad kirjutada. Ühesõnaga – pane paberile kirja kõik ideed, mis sul tekivad. Joonista oma mõtetest kaart ja näita seoseid joontega. Tee seda nii kaua, kuni oled mõtetest tühi. Võta uus leht, kui vaja. Pane absoluutselt iga mõte kirja, mida sa kirjutada tahad. Tõenäoliselt tasub siin kirjutada lühidalt ja kokkuvõtlikult, kuna sa ei taha kogu artiklit selle paberi peale üles kirjutada.

Aga kui sa oled selle kaardi ära teinud ja hakkad siis kirjutama – selle tehnika abil, mida ma üleval kirjeldasin, saad tõenäoliselt ühe väga kvaliteetse teksti.

Kasutasin seda tehnikat oma postituse “Kuidas ma avastasin Tallinna Ülikoolis peidetud aarde ehk kuidas ma õppima õpin” jaoks, ja see tuli tõesti üpris pikk ja sisukas. Samas – üks põhjus samas, miks ma vahepeal siia eriti midagi kirjutada ei tahtnud, oligi see, et selliste artiklite kirjutamine on ajamahukas. Praegune 30-päevane katsumus ongi reaktsioon sellele stiilile – praegu üritan kirjutada artikleid võimalikult vähese vaevaga.

Mõlemad stiilid on head ja vajalikud, tuleb vaid leida tasakaal.

Kõike head ja nobedat sulelendu,

Peep.

PS. Ükski inimene, kes on midagi kunagi saavutanud, ei ole seda teinud üksi. Ja enamus teadmisi, mis ühel inimesel peas leidub, pärinevad kelleltki mujalt. Ja nii on minulgi õpetajad – sellest tehnikast kuulsin Brian Tracy käest.