Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Okei, sissejuhatuseks – lugesin eile õhtul süvenemisega ja suure huviga Tim Ferrisse blogi. Kui sa ei tea, kes on Tim Ferriss, siis sa peaksid ennast kurssi viima – see on seda väärt. Vihjeks: ta kirjutas raamatu nimega “Neljatunnine töönädal”.

NB: Mu palve kuulda sinu lugusid inimestest, keda sa tead, on selle artikli lõpus. Kui sa ei taha kõike lugeda, siis vaata ainult lõppu. Ma oleksin sulle tänulik.

Tim Ferrisse postitus, kus ta tutvustab ühte teist blogijat, algab väga huvitava lausega:

To learn a skill, I often look — not for the best in the world — but for people who’ve made the greatest progress in the shortest period of time.

Miks see nii oluline on? See hakkab väga suurt rolli mängima, kui sa hakkad mingit uut oskust õppima, võib-olla mõnda oma harjumust muutma, oma mõtteviise arendama. Ükskõik – aga sa tahad oma isiksust arendada. Osata midagi paremini teha, kuhugi kiiremini jõuda.

Üks kõige kiiremaid viise mingi oskuse omandamiseks on kopeerida kedagi, kes on juba edukas. Eriti kui me räägime asjadest, mis nõuavad sinult vaatepunkti või mõtteviisi muutumist – näiteks avalik esinemine, suhtlemisoskused, kõik emotsionaalsed oskused. Füüsiliste oskuste arendamisel spordis on see muidugi ka väga tugev õppimise allikas. Aga spordis sa pead ka muidugi trenni tegema ja oma keha vormi saama.

Niisiis, sa hakkad otsima kedagi, keda endale eeskujuks võtta ja kelle alateadlikke mõtteviise ja hoiakuid endale omaks võtta. Üks viis seda teha on vaadata töid, mis too inimene juba on teinud ning lasta oma alateadvusel ülejäänud töö ise ära teha. Toimib hästi.

Kui sellest jääb väheks, võib lisaks inimeselt endalt juurde küsida – räägi mulle, kuidas sa seda tegid? Mis sinu peas toimub, kui sa pintsli lõuendile vajutad või jala mänguväljaku murule paned? Ja siis üritada mõista neid seoseid ja mõtteprotsesse, mis selle geeniuse peas toimuvad.

Kõik on justkui kena, aga probleem tekib siis, kui inimene lihtsalt ei oska seletada! Kui sa räägid inimesega, kes on kogu elu osanud väga hästi joonistada, siis ta ei oska tingimata meelde tuletada esimesi samme, mis ta tegi, et joonistama õppida. Inimene, kes pidudel on väga karismaatiline ja tõmbab inimesi endale ligi, võib selline olla alates oma noorusest. Tema ei oskaks sulle samuti väga selgelt öelda, mida teisiti teha, et ka omandada oskust olla särav ja positiivne. Ta võib sulle öelda “ole lihtsalt sina ise” ja kõik.

Mida sellise nõuga peale hakata?

Kõige kavalam on küsida nõu inimestelt, kes on mingis tegevuses olnud väga halvad, aga väga kiiresti õppinud asja selgeks. Otsi inimesi, kes on kõige lühikesema aja jooksul teinud kõige suuremaid edusamme. Mitte neid, kes on oma asja alati osanud.

Sest neil on veel meeles, kuidas nad õppisid ja mis samme nad selleks tegid. Sealt tuleb tõenäoliselt häid vastuseid.

Kuidas kiiresti ennast motiveerida…

…on küsimus, millele ma otsin vastust. Ma olen kuulanud ja lugenud paljude “gurude” ja õpetajate soovitusi ja praktikas läbi proovitud samme selles suunas. Aga sellest võib mõnikord väheks jääda.

Ma tahaksin teada, mida “igapäevased” inimesed nagu sina ja mina, kes ei teeni teiste inimeste õpetamisega miljoneid, tegelevad oma motivatsiooniküsimustega.

Niisiis, siin on minu palve:

Kas sa tunned mõnda sõpra, kelle elu pole olnud korras, kuid kes on leidnud endas sädeme ennast ületada, areneda ja edasi liikuda ning kes on tänu sellele saavutanud edu? See võib olla ükskõik mis tähenduses või valdkonnas.

Kirjuta mulle sellest, palun. Kui sa ei taha pikalt kirjutada, siis sea enda limiidiks viis lauset ja proovi mulle sellest niiviisi teada anda.

Ma ütlen seda, et need teadmised ei jääks ainult minu kätte.

Aitäh juba ette kõikidele headele inimestele!

Peep

Pildi autor Kenny Teo.

Nii, käes on eelviimane päev mu katsumusest. Olen siin järgi mõelnud asjadest, mida kirjutasin – näiteks artiklites Progressiivne areng, ja Tee seda juba TÄNA!. Ja mul on veel mõtteid, mida lisada.

Tuhandemiiline teekond algab ühest sammust -Lao-zi

Üks põhilisi asju, mis põhjustab asjade edasilükkamist ja viivitamist, on võimaliku tulevikustsenaariumi ettekujutamine. Kui sa teed oma külmkapi lahti ja näed seal mustust, siis kui sa hakkad mõtlema selle peale, mis tunne oleks seda sodi puhastada, siis paned rahus külmkapi uuesti kinni ja lähed jood diivanil oma õlut. Kui sa aga näiteks võtaksid oma ülesandeks vaid ära puhastada üks kõige mustem nurk või üks riiul, siis ei ole mingit vaimset takistust ees.

Samamoodi kõikide meie projektidega. Aju on masin, mis üritab pidevalt ette ennustada uut sissetulevat infot ja tulevikku. Kui sa paned oma projektiga tegelemiseks kõrvale teatud aja ja hakkad pihta, siis alguses võib tunduda, et sa töötad nii pikaajalise asja nimel, mille vilju sa naudid alles kuude pärast, et ei ole väga motiveeriv midagi üldse teha. Või siis tundub, et probleemid, mida selle käigus pead lahendama, on nii suured ja keerulised, et võtavad sult kogu energia ära.

Aga see on kõik ainult häma, mis varjab tegelikku probleemi – su aju lihtsalt ei suuda keskenduda rohkem kui ühele asjale korraga. Su projektil on palju liikuvaid osi, millega sa pead mõnikord tegelema korraga, tundes ennast žonglöörina. Kui sa kõigile neile asjadele korraga mõtled, vajub energia ära. Võti on siin selles, et sa pead jõuga läbi suruma ja tegema kindla otsuse, et keskendud ainult ühele asjale korraga. Pane paberile kirja, mis on järgmine pisike samm, mida sa saad ära teha. Ja hakka seda tegema, üritades mitte muule mõelda ja mitte ette mõelda.

Kui sa juba esimese pisikese sammuga oled alustanud, tekib tõenäoliselt inspiratsioon tegeleda sellega tund aega järjest.

Nii et kui sa midagi ette võtad, siis võtagi ette ainult kõige esimene samm ja tee seda. Ja ole sellega püsiv – kui sa oled ühe korra esimese sammu ette võtnud, siis järgmine päev tee seda sama ja alusta jälle ühe pisikese sammuga. See teeb asjade edasi liigutamise lihtsamaks. Ja püsivusest rääkides..

Veel üks viis, kuidas püsivus viib sihile

Pildi autor Paul Watson.

Kirjutasin mõni aeg tagasi artikli Ole püsiv ka läbi igasuguse rämpsu. Lisaksin sellele nüüd juurde veel ühe külje, miks püsivus on asi, mis viib sihile. Nimelt vaimses arengus ja teadmiste omandamises.

Viitan veel ühele oma artiklile – Algaja suhtumine. Kirjutasin, kui oluline on hoida oma meeled avatuna ja näha ennast alati algajana, selleks et olla avatud uutele teadmistele. Kui sa arvad, et tead, kuid tegelikult ei tea, siis sa ei saa ka juurde õppida.

Meil on palju asju, mida me juba teame. Lugesime kunagi raamatut, keegi rääkis meile sellest, käisime koolitusel, seminaril, õppisime selle ise ära oma kogemusest. Ja meil on kõik perfektselt, kristallselgelt meeles.

Või siis mitte. Inimmälu on petlik – sa arvad, et sa tead, kuid tõenäoliselt oled enamus asju ära unustanud. Mõtle näiteks oma erialale (tööl, koolis) või lihtsalt valdkonnale, mille vastu sul on kirg. Proovi nüüd lihtsalt sõbrale seletada või paberile kirja panna, mis on selle valdkonna põhiprobleem ja defineeri üldse ära, millega see tegeleb.

Mäletan veel kõige esimest “Sissejuhatus psühholoogiasse” loengut sügisel. Aaro Toomela tuli ruumi sisse ja kui kõik vaikseks jäi, oli üks esimesi asju, mis ta ütles – “Öelge mulle, mis on psühholoogia?”. Ja maad võttis täielik vaikus.

Meil on kaks erinevat mälufunktsiooni – äratundmine ja loomine. Kujuta ette, et sulle antakse kätte nimekiri kümne sõnaga ja kästakse need ära õppida. Kui sult nüüd antakse ette uus nimekiri saja sõnaga ja palutakse üles otsida kõik kümme sõna, mis olid esimeses nimekirjas, mis sa arvad, kui hästi sa hakkama saaksid? Arvatavasti leiaksid peaaegu kõik sõnad üles, kui sulle aega antakse. Aga kui nüüd tuleb järgmine ülesanne – pane tühjale lehele kirja kõik kümme sõna, mida nägid. Mitu tükki sul siis meeles oleks?

Kui sul palutakse oma sõnadega seletada mingit kontseptsiooni, mida sa oma arust mõistad väga selgelt, siis võid tihti üllatuda, et tegelikult sa siiski ei tunne seda nii hästi.

See on üks soovitus, mida ma olen tulemuslikult ära kasutanud õppimistehnikana. Ütleme, et sa oled kusagil seminaril, koolitusel, või vaatad internetist presentatsiooni, või lihtsalt loed mõnda artiklit. Ütleme ka, et sulle on selgeks saanud, kui oluline on sellistest asjadest märkmeid teha ja sa teed seda regulaarselt. Aga mine üks samm kaugemale – kui oled oma märkmed ära teinud, võta ette uus tühi leht ja kirjuta nullist välja kõik, mis sulle siis sellest koolitusest või artiklist meelde jäi. Esimest korda tehes tahad vist oma pead vastu seina peksta. Aga pea vastu, ja kui oled need vähesed asjad, mis siiski meelde tulid, kirja pannud, loe oma esialgne konspekt uuesti üle. Ja kirjuta siis uuesti nullist uus konspekt. Üllatud teist korda – nii jäävad asjad väga hästi meelde.

Ja asi, milleni ma tahan jõuda – me mäletame vähem, kui me arvame. Mõned inimesed on arvanud, et neil on midagi viga, kui neil loetud raamatust suurt midagi meelde ei jää. Ei ole midagi viga – nad on lihtsalt inimesed. Soovitus lugeda näiteks iga nädal läbi üks raamat on suurepärane, sest nii saad mõne aastaga oma erialas eksperdiks, kuid ma lisaksin sellele teise soovituse – ära piirdu raamatute korra lugemisega. Võta vanad raamatud uuesti ette ja loe nad uuesti läbi.

Ära arva, et kui sa oled kunagi mingid teadmised omandanud, et siis sa oled neist juba välja kasvanud. Mine tagasi asjade juurde, mida sa arvasid, et tead kindlalt ja õpi neid uuesti. See on suur avastus, et tegelikult sa mäletad vaid väga vähe.

Iga koolituse, raamatu või audioprogrammi juures peaks olema tegelikult soovitus sellest, kuidas seda materjali kõige paremini omandada. Ja viis, kuidas seda teha, on lihtne – loe see materjal läbi vähemalt kolm korda. Alles siis hakkab midagi meelde jääma. Pikemate asjade puhul soovitaks selle materjali näiteks aasta jooksul läbi töötada isegi viis korda ja rohkem.

Mõnda raamatut lihtsalt tasubki jääda läbi lugema. Iga korraga jääb sealt jälle midagi külge. Näiteks klassik “Mõtlemist muutes rikkaks”.

Inspireeri ennast täna,

Peep.

Pildi autor Kevin Eddy.

Kui sa saavutaksid kohe praegu oma kõige suurema eesmärgi, kuidas sa ennast tunneksid? Oleksid ekstaasis? Ma oleks ka.

Milline su elu siis oleks, kui sind saadaks praegu edu? Olgu see siis hetkeline või nõudku kuid järjepidevat tööd. Kas mõtleksid siis, et “this is it” ja nüüd on su suurim töö tehtud, suurim edu saavutatud ja nüüd võid jalad seinale visata ja vilet lüüa?

Hetkeks ju võib see tunne peale tulla küll. Aga mis sealt edasi? Kui kaua saaksid oma loorberitele puhkama jääda?

Tõenäoliselt mitte kauaks. Levinud väljend ütleb – süües kasvab isu. Iga kordaminek suurendab meie tahtmist midagi veel suuremat ära teha. Paigalseisu ei ole kunagi, vähemalt mitte kauaks.

Elu on järjest suuremate mägede otsa ronimine. Vallutad ühe tipu, oled sõna otseses mõttes omadega mäel (aah, liiga lihtne oli seda öelda). Tükk aega kestva rahulolutunde rikub ära see, kui taipad, et nii palju mägesid on veel alles, mida vallutada.

Ja see ongi tänane mõte – edu ei pea tulema ühekorraga. Kõik ei pea olema perfektne esimesel korral.

Mõtlen näiteks blogi kirjutamise kohta. Sügisel oli mul mõte, et võiks seda ju teha – aga mul puudus täielikult ettekujutus sellest, mida ma tahaksin siia kirjutada ja kuhu suunas tahaksin liikuda. Aga mind innustati tagant ja ma registreerisin endale konto ära. Ja siis hakkasin siia lihtsalt kirjutama seda, mis mu mõtteis parasjagu oli.

Ma ei olnud rahul sellega, et ma ei tee oma blogiga midagi suurt. Aga nagu ma nüüd mõistan, siis  see ei peakski ühegi ettevõtmise juures peamine olema. Muidugi, oluline on kogu aeg silmas pidada, milline näeks välja erakordne edu (aitäh, David Allen!), aga see ei pea olema sihtmärk. Kui sa projektiga üldse ei alustagi, kuna ootused on liiga kõrgel, siis pole sellest kasu.

Kõige olulisem on lihtsalt teha esimene samm, ja mitte midagi muud. Tee see asi ära ebatäiuslikult, aga tee midagigi.

Ja siis rakenda progressiivse arengu põhimõtet – kui sa oled juba tükk aega midagi teinud ja sul on välja kujunenud oma mugav viis seda teha – lõhu oma mugavustsoon maha.

Kui su projekt on juba kiirushoidja peal (noh, ta saab ise hakkama), siis on aeg asjad uuesti läbi mõelda.

Vaata oma projektile kui uuele algusele ja mõtle, mida sa oleksid teinud teistmoodi, kui sa alles praegu alustaksid. Ja siis hakka neid muudatusi ellu viima.

Sa pead aeg-ajalt jõudma taipamiseni, et see, kus sa praegu oled, on ainult sinu hetkeline reaalsus – aeg on liikuda edasi järgmise sammuni ja kujutada ette, et sa alles alustad.

Niimoodi ühelt trepiastmelt järgmisele liikudes jõuad kõrgete saavutusteni.

Kuigi su projektiga (nt. mina mõtlen oma blogi või mõnede oma eeskujude blogide peale) võib praegu kõik korras olla, kujuta endale ette, et see on alles sinu alguspunkt ja lõpp-punkt on sinu teha.

Ma olen väga kõrgelt hinnanud seda, et asjad ei tuleks lihtsalt ära teha, vaid pidevalt tuleks edasi areneda ja asju järjest paremini teha. Aga ma olin ekslik selle suhtes, mis hetkel seda teha tuleks. See hetk ei ole tegemise ajal.

Ma olen mõistnud seda, et kui sul on projekt pooleli, siis kõige olulisem on ta lõpuni viia nii kiiresti ja vähese vaevaga, kui vähegi võimalik. Tee see ära oma praeguste oskustega.

Ja kui oled ta lõpetanud, siis on aeg areneda ja tagasi vaadata – mida oleksid teisiti võinud teha. Seejärel on sul olemas reaalne kogemus, millest õppida. Järgmine kord sarnast asja tehes lähebki asi paremini.

Kõike head ja näeme homme jälle,

Peep.

Danger, Will Robinson!

Tihti ei tekita kõige suuremaid probleeme see, kui sul puudub teadmine, vaid see, kui sa arvad, et tead, aga tegelikult ei tea. Me kõik arvame, et teame maailmast väga palju. Aga üks asi, mida ma olen järjepidevalt kuulnud erinevatest kohtadest on see, et kui sa hakkad teadmisi juurde omandama, hakkad alles taipama, kui vähe sa tead.

Need on teadmise neli astet (sorry, hetkel pole aega graafikut joonistada). Ma ei tea, et ma ei tea – ma tean, et ma ei tea – ma tean, et ma tean – ma ei tea, et ma tean.

Eksperdiks saamine käib neid samme mööda. Kõige lõpus on sul sellised oskused, et sa ei pea nende peale mõtlemagi. Enne seda sa oled väga eneseteadlik, et sul on olemas oskused ja teadmised. Enne seda oled sa alles selle alaga tegelema hakanud ja su silmad on avatud – nii palju on veel õppida. Aga kõige ohtlikum on jääda kinni faasi, mis on kõige alguses – sa üldse ei teagi, et need teadmised olemas on.

Kui sa ei näe vajadust teadmiste omandamise järgi, siis sa ka ei kuluta energiat, et juurde õppida. Miks seda teha, kui sa juba tead kõike, mis teada on?

Inimeste üks suurimaid motiive on oma enesehinnangu säilitamine. Me peame pidevalt teadma, et me oleme head inimesed ja me oleme väärtuslikud ja väärime kõike head, mis maailmas eksisteerib. Seega me ei taha endale tõde tunnistada, sest see paneks meid tundma alaväärtuslikuna.

Aga aeg-ajalt tuleb endale tõde siiski tunnistada. Pikaajaline püüdlus reaalsuse poole on see, mis viib edasi. See on üks küpseks inimeseks saamise eeldusi – tõe poole püüdlemine. See on valus, aga seda tuleb teha.

Kui sa võtad omaks suhtumise, et sa tegelikult ei tea midagi, siis sa saad juurde õppida.

Ma olen lugenud tohutul hulgal igasuguseid raamatuid ja artikleid, ma arendan selles mõttes ennast pidevalt. Ja mul peaks olema tohutud teadmistevarud.

Aga mu hoiak on alati algaja omal. Ma tegelikult ei tea midagi. Ma võin ju olla omandanud raamatuteadmised, aga ma pean olema avatud ka reaalsele kogemusele.

Kui ma vestlen inimesega teemal, milles on selge, et ma tean sellest teemast palju rohkem kui tema, siis ma ei pressi oma teadmistega peale. Tegelikult on ju sellelgi oma head küljed, kui ma seda teeks – kasulikud teadmised läheksid ringlusse. Aga ma pigem kuulan huviga ja kuulan nii, nagu ma ei teaks sellest teemast midagi. Sest isegi kui mu vestluspartneril on asjadest täiesti vale arusaam, siis ka vale arusaam võib viia sügavama teadmiseni, sest see avab mingi külje, millele ma varem pole mõelnud.

Hoia silmad lahti. Mõistus on nagu langevari, ta töötab kõige paremini siis, kui ta on avatud.

Pildi autor Marcus Beard

Liitusin ühe põneva loenguga. Nii tulebki öelda – liitusin loenguga. See on midagi omapärast, kuhu sa ei lähe kohale lihtsalt kuulama. Sa lähed osalema.

Esimest korda sealt välja tulles oli mul tunne, et ma kas kogesin just midagi suurt sündimas – tänu lahedatele meetoditele – või siis olen täiesti vales kohas. “Kuhu ma ennast joonud olen – mina üksi 15 noore pedagoogiks õppiva tüdruku hulgas?”.

Igatahes, selle aine nimi on andragoogika. “Andra-mis?”, küsid sa. See on teise sõnaga täiskasvanuharidus. Sellest aga allpool.

Esimest korda sinna minnes oli mul kaustik käe otsas, olles valmis kõike üles kirjutama, ja ootasin auditooriumi puupinkidega, kus õppejõud kõige ees slaidide põhjal jutustab. Seda aga ei tulnud. Tuli hoopis ruum toolidega, mis olid kokku pandud ringiks. Noh, nagu Anonüümsete Alkohoolikute grupis. Ja tookord me ei teinudki suurt midagi. Kui välja arvata see, et me rääkisime pikalt sellest, mida me sellest juba teame, mida me tahaksime teada (meie ootused) ning ka asjad, mis võiksid loengus olla ja mis ei tohiks seal olla. Niimoodi algaski!

Kuidas see siis välja näeb

Öelda meie õppesessiooni kohta “loeng” on ebaõiglane. Praeguseks ma juba kergelt muigan, kui kuulen väljendit „loengu lugemine“. Meil ei toimu loengut ja meil ei toimu ka loengu lugemist. Õppejõud küll loeb teksti maha paberitelt, kuna see on vajalik osa, kuid enamasti me teeme midagi muud. Mulle teeb nalja, kui tunnistatakse, et õppejõu ainuke ülesanne on teksti ette lugemine. Loengut tuleks läbi viia, mitte ette lugeda.

See oligi minu ettekujutus ülikoolist enne seda, kui siia tulin. Ma kujutasin ette loenguid, kus kõik tudengid osalevad, on kaasatud ja tunnevad asja vastu huvi ning on aktiivsed teadmiste loomises. Olin just nädal enne andragoogika algust ühest teisest loengust välja tulles kursaõele maininud, et minu ettekujutuses on loeng selline, mille ajal kõik osalised võtavad teadmised, mis neile räägitakse, ja teevad need enda omaks. Kohe peale loengust lahkumist on kõik kohalolnud suutelised sisukalt ümber jutustama, mida nad õppisid. Reaalsuses see nii praegu ei ole, ja sellepärast oligi see minu jaoks nii meeldiv üllatus – juba nädala pärast avastada, et saab ka teistmoodi.

Praeguse kogemuse põhjal ma tunnen, et andragoogikas me mõtleme aine sisu enda jaoks läbi, me räägime omavahel lahti asjade tähendused ja segased kohad jne. Ma tunnen, et seni sealt saadud teadmised on tõesti minu omad ja ma oskan neid edasi õpetada. See on ka üks põhjustest, miks ma nii pikalt siin kirjutan andragoogika ja pedagoogika kohta – see on asi, mida ma õppisin loengus!

Vait olla ja edasi õppida!

Brian Tracy kirjeldab ühes oma õppimistehnikate audioprogrammis seda, kuidas lasteaialapsed teevad läbi ülemineku algkooli. Nimelt, lasteaias õpetatakse lapsi vabas ja armastavas õhkkonnas – nad saavad ringi joosta, mängida, füüsiliselt midagi teha, nad saavad omavahel suhelda ja neil on ka kasvataja, kes nendega tegeleb. Aga kooli minnes toimub järsk keskkonna vahetus – lapsed sunnitakse istuma ühes reas, puupinkides, neid õpetatakse SUUD KINNI HOIDMA ja paigal püsima.

Fakt on see, et inimene ei suuda pikalt keskenduda, kui ta ei saa tegevuses ise aktiivselt osaleda või vestluses kaasa rääkida.

Ma olen viimasel ajal õppinud pika jutu rääkimise ajal tegema pause, et lasta vestluskaaslasel reageerida kas heakskiiduga või omapoolse arvamusega või vastuväitega. Ma olen sellest nüüd väga teadlik – kui ma ise pikalt mingist teemast räägin, siis märkan kuulajas tähelepanu kadumise märke. Ta noogutab küll kaasa ja teeb regulaarselt „mh-mh“, kuid ta ka niheleb. Samal hetkel, kui mina jutu lõpetan, asub ta kannatamatult rääkima sellest, millest ta ise tegelikult kogu see aeg rääkida tahtis.

Ning ka vastupidi – kui keegi räägib mulle pikalt ilma pausideta, siis märkan ennast nihelemas. Ja kui tuleb mingi väga sobiv asi, mida tahan öelda, kuid ei leia kohta, kuhu seda vahele öelda, siis hakkan veelgi rohkem nihelema. Ja mu tähelepanu hakkab hajuma ning lõpuks olen ise see tuimalt kaasa noogutaja ja “mh-mhitaja”.

Nii on see ka loengus – sa pead kuulama juttu, ilma, et saaksid kaasa arutleda või arvamust avaldada, ning sa ei saa ennast korralikult liigutada ja pead rahulduma nihelemisega. See on asi, millega on esimesest klassist peale ära harjutud ja ülikooli jõudes on see juba iseenesestmõistetav. Lõpptulemus – sa ei suuda pikalt keskenduda. Vastupidiselt levinud arvamusele, et tudengid seda teha suudavad (vihje: nad lihtsalt teevad näo, et kuulavad).

Mis meil teisiti oli? Andragoogilise mudeli aluseks on dialoog. Ka õppijate mõtted peavad kuulda olema.

Me tegime palju rühmatööd ja istusime rühmiti koos, ja see tähendab, et me tajusime üksteist ja suhtlesime omavahel. Me ei ole lihtsalt juttu kuulavad pead, kellel on muuhulgas küljes teatud tegevuste jaoks vajalik keha. Me oleme terviklikud inimesed, kes asuvad füüsilises ruumis ja kes saavad ennast väljendada. Alguses ma tundsin tänu sellele  küll kerget ebamugavust (ikkagi ühes toas umbes 15 võõra tüdrukuga), ja ma tajusin, et mind pannakse tähele. Samas – see mõjus hästi. Me olime pidevalt omavahel seotud, ning me osalesime kõikide oma meeltega – kaasa arvatud sotsiaalne taju. Ja tänu sellele oli tähelepanu kõrgem, meeled aktiivsed ja meeldejäämine parem.

Ja kui õppejõud rääkis, siis nii, nagu ma just kirjeldasin, et mina olen õppinud rääkima. Peale mingi lõigu ära rääkimist tegi ta pausi ja jättis ruumi, kus me saime kommenteerida ja arutleda. Ja jällegi suurenes omanikutunne saadud teadmiste suhtes.

Antiikmaailmas oli selline eeldus – õppimine toimub läbi dialoogi. Antiikkreeklased, heebrealased, hiinlased ja muud tolleaegsed rahvad korraldasid õppimist nii, et kasutati ära õppijate enda kogemusi. See käis tihti läbi metafooriliste lugude, mida jutustas kas õpetaja või keegi õpilastest, ja selle tähendust seejärel arutleti kogu seltskonnaga. Eelduseks oli, et juba kohalolevate inimeste kogemustest on palju õppida.

Muide, peale esimest loengut toimunud vaatenurga muutust sain kohe ka ära rakendada. Meil oli samal ajal käimas AIESECi kevadvärbamine, ja järgmisel õhtul peale loengut toimus infoõhtu. Ma läksin kohale ja märkasin teatud sarnasusi meie infoõhtul ja ülikooliloengul. Me rääkisime oma juttu, kasutades slaide, ning kohale tulnud noored istusid ja kuulasid, sõnagi lausumata. Ei pea vist mainima, et vana hea “kas küsimusi on?” ei tekitanud seegi kord ühtegi küsimust.

Peale slaidide lõppu ma kõndisin ette, istusin laua peale ja ütlesin, et tegelikult ma tahaksin teada, miks te otsustasite infoõhtule tulla. Ja inimesed rääkisid ning ma usun, et nad tundsid ennast kaasatuna. Mõned mainisid ära midagi, mida nad olid just eelnevalt kuulnud (kogemused, mida AIESECis saab) ja ma usun, et see tegi tolle fakti nende jaoks meeldejäävaks.

Seega, otseselt tänu andragoogika loengus käimisele mul tekkis idee, kuidas peaks infoõhtut läbi viima. Ma ei ütle, et slaididelt rääkimisel midagi valesti oleks, lihtsalt see meetod tuleks ühendada kohalolijate kahepoolse dialoogiga. Just see on üks asjadest, mida andragoogid üritavad ellu viia.

Kaks koolkonda

Kirjutan ka natuke sellest, mis asi andragoogika on. Alustame pedagoogikast.

Sõna “pedagoogika” on levinud igapäevases kõnes, inglise keeles öeldakse, et see on household term. Kuid, selle tähendus on veidikene nihkes. Kindlasti räägiti sulle koolis sõna „pedagoog“ pärinemisest Antiik-Kreekast. Pedagoog oli otsetõlkes „lapse juht“. See oli ori, kes viis oma omaniku lapse kooli, valvas teda ja tõi koolist tagasi. Mingil ajahetkel toimus totaalne arusaamatus ja seda sõna hakati kasutama tähistamaks õpetajat. Ja nii mõeldakse praegu pedagoogika all üleüldist õpetamise teadust ja kunsti.

Sõna andragoogika pärineb samadelt ajaloo staaridelt, kreeklastelt. Esimene pool andra- tähistab inimest (algselt, muide, pigem meest) ja järelikult, natukene oma pead ragistades, jõuame arusaamisele, et andragoogika tähendab täiskasvanud inimeste õpetamise teadust ja kunsti.

Niisiis, andragoogikas tekib selge vastuolu – meie õpetame inimesi peale nende koolitee lõppu, pedagoogid aga keskenduvad lastele. Siit on näha, miks mulle tundub nii võõrastav, et pedagoogika tähendab üleüldist õpetamist ja õppimist, kuigi see arenes välja laste õpetamisest. Need kaks valdkonda on seotud selle poolest, et nad tegelevad õpetamisega ja õppimisega. Kuid metoodika ja lähenemisviisid kipuvad neil olema erinevad (see on koht arutluseks – kas lapsi peaks põhimõtteliselt õpetama teistsuguste meetoditega kui täiskasvanuid?)

Kui andragoogikaga seostada mingi teine sõna, siis see võiks olla “koolitus”. See on selle valdkonna põhiline väljendusvorm. Ühes meie vestlusringis tekkis isegi küsimus – kas Peep Vain on Eesti parim andragoog? Ja siin tuleb välja erinevus koolitaja ja andragoogi vahel. Andragoogid tegelevad pigem laiema teooriaga – mida üldse peaks täiskasvanutele õpetama, kuidas seda teha, kuidas aidata inimestel jõuda elukestva õppeni, jne. Mina olen asjast vähemalt nii aru saanud.

Mainisin väljendit elukestev õpe. See on praegu väga trendikas sõnakõlks. Me kõik nagu teame, mida see tähendab, ja nii arvasin ka mina. Ma ei vaevunud mõtlema, mis selle väljendi taga peitub.

Brian Tracy räägib samas audioprogrammis, millest juba näite tõin, sellest teemast pikalt.

Nimelt, meie maailmavaade on kergelt toppama jäänud. Me oleme veel selles ajas, kus kõlbas minna tööle, õppida selgeks amet ja seda ametit terve elu teha. Praeguseks on toimunud muutused, ning muutused on meie tänapäevase reaalsuse osa. Uusi avastusi ja teadmisi tuleb pidevalt juurde ja et nendega kaasas käia (ja seega mite oma ametit kaotada), pead pidevalt juurde õppima. Inglise keeles öeldakse, et fookus ei ole mitte lifelong employment (eluaegne töö), vaid lifelong employability (eluaegne kvalifitseeritus tööd leida). Pinnal püsivad ja edasi liiguvad inimesed, kes ennast tööalaselt (ja ka üldiselt) harivad ja omandavad uusi teadmisi.

See audioprogramm algabki pihta jutustusega sellest, miks üldse on vaja tänapäeval õppida. See oli üks asi, mis tekitas mul natuke meeldivamaid seoseid sõnaga “õppimine”. Õppimine on viis, kuidas saavutada isiklikud ja rahalised eesmärgid, see on viis, kuidas suurendada oma teenimisvõimet. Ja see on minu jaoks suur motivatsioon õppida õppima.

Lõpetuseks

Tükk aega peale seda, kui antiikkultuurid olid juba välja surnud või kahanenud ja kristlus tegi oma võidukäiku, tekkis vajadus harima hakata kristlikke preestreid, kes jumalasõna edasi kannaks. Siis hakati esmakordselt korraldama laste organiseeritud „õpetamist“. Nimelt võeti noored poisid ja neile hakati tegema ajupesu – pähe taguma uskumusi ja tõekspidamisi. See oli järsk muutus dialoogist ühepoolse õpetamiseni.

Aga sellelt positsioonilt arenes hiljem välja kogu pedagoogiline haridussüsteem.

Ehk oleks aeg midagi ette võtta ja proovida asju teisiti – nii, kuidas nad annaksid paremaid tulemusi?

Kokkuvõte

• Õpetamine peaks olema kahepoolne, peaks toimuma dialoog. Siis on kergem tekkima omanikutunne saadud teadmiste suhtes.
• Õpilased ei peaks olema pead, mille küljes on juhtumisi ka keha. Õppimine on hulga efektiivsem sotsiaalses kontekstis.
• Võime õppida = võime teenida rohkem raha