Maailm on sinu auster! (Peep Pullerits)

Okei, sissejuhatuseks – lugesin eile õhtul süvenemisega ja suure huviga Tim Ferrisse blogi. Kui sa ei tea, kes on Tim Ferriss, siis sa peaksid ennast kurssi viima – see on seda väärt. Vihjeks: ta kirjutas raamatu nimega “Neljatunnine töönädal”.

NB: Mu palve kuulda sinu lugusid inimestest, keda sa tead, on selle artikli lõpus. Kui sa ei taha kõike lugeda, siis vaata ainult lõppu. Ma oleksin sulle tänulik.

Tim Ferrisse postitus, kus ta tutvustab ühte teist blogijat, algab väga huvitava lausega:

To learn a skill, I often look — not for the best in the world — but for people who’ve made the greatest progress in the shortest period of time.

Miks see nii oluline on? See hakkab väga suurt rolli mängima, kui sa hakkad mingit uut oskust õppima, võib-olla mõnda oma harjumust muutma, oma mõtteviise arendama. Ükskõik – aga sa tahad oma isiksust arendada. Osata midagi paremini teha, kuhugi kiiremini jõuda.

Üks kõige kiiremaid viise mingi oskuse omandamiseks on kopeerida kedagi, kes on juba edukas. Eriti kui me räägime asjadest, mis nõuavad sinult vaatepunkti või mõtteviisi muutumist – näiteks avalik esinemine, suhtlemisoskused, kõik emotsionaalsed oskused. Füüsiliste oskuste arendamisel spordis on see muidugi ka väga tugev õppimise allikas. Aga spordis sa pead ka muidugi trenni tegema ja oma keha vormi saama.

Niisiis, sa hakkad otsima kedagi, keda endale eeskujuks võtta ja kelle alateadlikke mõtteviise ja hoiakuid endale omaks võtta. Üks viis seda teha on vaadata töid, mis too inimene juba on teinud ning lasta oma alateadvusel ülejäänud töö ise ära teha. Toimib hästi.

Kui sellest jääb väheks, võib lisaks inimeselt endalt juurde küsida – räägi mulle, kuidas sa seda tegid? Mis sinu peas toimub, kui sa pintsli lõuendile vajutad või jala mänguväljaku murule paned? Ja siis üritada mõista neid seoseid ja mõtteprotsesse, mis selle geeniuse peas toimuvad.

Kõik on justkui kena, aga probleem tekib siis, kui inimene lihtsalt ei oska seletada! Kui sa räägid inimesega, kes on kogu elu osanud väga hästi joonistada, siis ta ei oska tingimata meelde tuletada esimesi samme, mis ta tegi, et joonistama õppida. Inimene, kes pidudel on väga karismaatiline ja tõmbab inimesi endale ligi, võib selline olla alates oma noorusest. Tema ei oskaks sulle samuti väga selgelt öelda, mida teisiti teha, et ka omandada oskust olla särav ja positiivne. Ta võib sulle öelda “ole lihtsalt sina ise” ja kõik.

Mida sellise nõuga peale hakata?

Kõige kavalam on küsida nõu inimestelt, kes on mingis tegevuses olnud väga halvad, aga väga kiiresti õppinud asja selgeks. Otsi inimesi, kes on kõige lühikesema aja jooksul teinud kõige suuremaid edusamme. Mitte neid, kes on oma asja alati osanud.

Sest neil on veel meeles, kuidas nad õppisid ja mis samme nad selleks tegid. Sealt tuleb tõenäoliselt häid vastuseid.

Kuidas kiiresti ennast motiveerida…

…on küsimus, millele ma otsin vastust. Ma olen kuulanud ja lugenud paljude “gurude” ja õpetajate soovitusi ja praktikas läbi proovitud samme selles suunas. Aga sellest võib mõnikord väheks jääda.

Ma tahaksin teada, mida “igapäevased” inimesed nagu sina ja mina, kes ei teeni teiste inimeste õpetamisega miljoneid, tegelevad oma motivatsiooniküsimustega.

Niisiis, siin on minu palve:

Kas sa tunned mõnda sõpra, kelle elu pole olnud korras, kuid kes on leidnud endas sädeme ennast ületada, areneda ja edasi liikuda ning kes on tänu sellele saavutanud edu? See võib olla ükskõik mis tähenduses või valdkonnas.

Kirjuta mulle sellest, palun. Kui sa ei taha pikalt kirjutada, siis sea enda limiidiks viis lauset ja proovi mulle sellest niiviisi teada anda.

Ma ütlen seda, et need teadmised ei jääks ainult minu kätte.

Aitäh juba ette kõikidele headele inimestele!

Peep

Pildi autor Kenny Teo.

Nii, käes on eelviimane päev mu katsumusest. Olen siin järgi mõelnud asjadest, mida kirjutasin – näiteks artiklites Progressiivne areng, ja Tee seda juba TÄNA!. Ja mul on veel mõtteid, mida lisada.

Tuhandemiiline teekond algab ühest sammust -Lao-zi

Üks põhilisi asju, mis põhjustab asjade edasilükkamist ja viivitamist, on võimaliku tulevikustsenaariumi ettekujutamine. Kui sa teed oma külmkapi lahti ja näed seal mustust, siis kui sa hakkad mõtlema selle peale, mis tunne oleks seda sodi puhastada, siis paned rahus külmkapi uuesti kinni ja lähed jood diivanil oma õlut. Kui sa aga näiteks võtaksid oma ülesandeks vaid ära puhastada üks kõige mustem nurk või üks riiul, siis ei ole mingit vaimset takistust ees.

Samamoodi kõikide meie projektidega. Aju on masin, mis üritab pidevalt ette ennustada uut sissetulevat infot ja tulevikku. Kui sa paned oma projektiga tegelemiseks kõrvale teatud aja ja hakkad pihta, siis alguses võib tunduda, et sa töötad nii pikaajalise asja nimel, mille vilju sa naudid alles kuude pärast, et ei ole väga motiveeriv midagi üldse teha. Või siis tundub, et probleemid, mida selle käigus pead lahendama, on nii suured ja keerulised, et võtavad sult kogu energia ära.

Aga see on kõik ainult häma, mis varjab tegelikku probleemi – su aju lihtsalt ei suuda keskenduda rohkem kui ühele asjale korraga. Su projektil on palju liikuvaid osi, millega sa pead mõnikord tegelema korraga, tundes ennast žonglöörina. Kui sa kõigile neile asjadele korraga mõtled, vajub energia ära. Võti on siin selles, et sa pead jõuga läbi suruma ja tegema kindla otsuse, et keskendud ainult ühele asjale korraga. Pane paberile kirja, mis on järgmine pisike samm, mida sa saad ära teha. Ja hakka seda tegema, üritades mitte muule mõelda ja mitte ette mõelda.

Kui sa juba esimese pisikese sammuga oled alustanud, tekib tõenäoliselt inspiratsioon tegeleda sellega tund aega järjest.

Nii et kui sa midagi ette võtad, siis võtagi ette ainult kõige esimene samm ja tee seda. Ja ole sellega püsiv – kui sa oled ühe korra esimese sammu ette võtnud, siis järgmine päev tee seda sama ja alusta jälle ühe pisikese sammuga. See teeb asjade edasi liigutamise lihtsamaks. Ja püsivusest rääkides..

Veel üks viis, kuidas püsivus viib sihile

Pildi autor Paul Watson.

Kirjutasin mõni aeg tagasi artikli Ole püsiv ka läbi igasuguse rämpsu. Lisaksin sellele nüüd juurde veel ühe külje, miks püsivus on asi, mis viib sihile. Nimelt vaimses arengus ja teadmiste omandamises.

Viitan veel ühele oma artiklile – Algaja suhtumine. Kirjutasin, kui oluline on hoida oma meeled avatuna ja näha ennast alati algajana, selleks et olla avatud uutele teadmistele. Kui sa arvad, et tead, kuid tegelikult ei tea, siis sa ei saa ka juurde õppida.

Meil on palju asju, mida me juba teame. Lugesime kunagi raamatut, keegi rääkis meile sellest, käisime koolitusel, seminaril, õppisime selle ise ära oma kogemusest. Ja meil on kõik perfektselt, kristallselgelt meeles.

Või siis mitte. Inimmälu on petlik – sa arvad, et sa tead, kuid tõenäoliselt oled enamus asju ära unustanud. Mõtle näiteks oma erialale (tööl, koolis) või lihtsalt valdkonnale, mille vastu sul on kirg. Proovi nüüd lihtsalt sõbrale seletada või paberile kirja panna, mis on selle valdkonna põhiprobleem ja defineeri üldse ära, millega see tegeleb.

Mäletan veel kõige esimest “Sissejuhatus psühholoogiasse” loengut sügisel. Aaro Toomela tuli ruumi sisse ja kui kõik vaikseks jäi, oli üks esimesi asju, mis ta ütles – “Öelge mulle, mis on psühholoogia?”. Ja maad võttis täielik vaikus.

Meil on kaks erinevat mälufunktsiooni – äratundmine ja loomine. Kujuta ette, et sulle antakse kätte nimekiri kümne sõnaga ja kästakse need ära õppida. Kui sult nüüd antakse ette uus nimekiri saja sõnaga ja palutakse üles otsida kõik kümme sõna, mis olid esimeses nimekirjas, mis sa arvad, kui hästi sa hakkama saaksid? Arvatavasti leiaksid peaaegu kõik sõnad üles, kui sulle aega antakse. Aga kui nüüd tuleb järgmine ülesanne – pane tühjale lehele kirja kõik kümme sõna, mida nägid. Mitu tükki sul siis meeles oleks?

Kui sul palutakse oma sõnadega seletada mingit kontseptsiooni, mida sa oma arust mõistad väga selgelt, siis võid tihti üllatuda, et tegelikult sa siiski ei tunne seda nii hästi.

See on üks soovitus, mida ma olen tulemuslikult ära kasutanud õppimistehnikana. Ütleme, et sa oled kusagil seminaril, koolitusel, või vaatad internetist presentatsiooni, või lihtsalt loed mõnda artiklit. Ütleme ka, et sulle on selgeks saanud, kui oluline on sellistest asjadest märkmeid teha ja sa teed seda regulaarselt. Aga mine üks samm kaugemale – kui oled oma märkmed ära teinud, võta ette uus tühi leht ja kirjuta nullist välja kõik, mis sulle siis sellest koolitusest või artiklist meelde jäi. Esimest korda tehes tahad vist oma pead vastu seina peksta. Aga pea vastu, ja kui oled need vähesed asjad, mis siiski meelde tulid, kirja pannud, loe oma esialgne konspekt uuesti üle. Ja kirjuta siis uuesti nullist uus konspekt. Üllatud teist korda – nii jäävad asjad väga hästi meelde.

Ja asi, milleni ma tahan jõuda – me mäletame vähem, kui me arvame. Mõned inimesed on arvanud, et neil on midagi viga, kui neil loetud raamatust suurt midagi meelde ei jää. Ei ole midagi viga – nad on lihtsalt inimesed. Soovitus lugeda näiteks iga nädal läbi üks raamat on suurepärane, sest nii saad mõne aastaga oma erialas eksperdiks, kuid ma lisaksin sellele teise soovituse – ära piirdu raamatute korra lugemisega. Võta vanad raamatud uuesti ette ja loe nad uuesti läbi.

Ära arva, et kui sa oled kunagi mingid teadmised omandanud, et siis sa oled neist juba välja kasvanud. Mine tagasi asjade juurde, mida sa arvasid, et tead kindlalt ja õpi neid uuesti. See on suur avastus, et tegelikult sa mäletad vaid väga vähe.

Iga koolituse, raamatu või audioprogrammi juures peaks olema tegelikult soovitus sellest, kuidas seda materjali kõige paremini omandada. Ja viis, kuidas seda teha, on lihtne – loe see materjal läbi vähemalt kolm korda. Alles siis hakkab midagi meelde jääma. Pikemate asjade puhul soovitaks selle materjali näiteks aasta jooksul läbi töötada isegi viis korda ja rohkem.

Mõnda raamatut lihtsalt tasubki jääda läbi lugema. Iga korraga jääb sealt jälle midagi külge. Näiteks klassik “Mõtlemist muutes rikkaks”.

Inspireeri ennast täna,

Peep.

Danger, Will Robinson!

Tihti ei tekita kõige suuremaid probleeme see, kui sul puudub teadmine, vaid see, kui sa arvad, et tead, aga tegelikult ei tea. Me kõik arvame, et teame maailmast väga palju. Aga üks asi, mida ma olen järjepidevalt kuulnud erinevatest kohtadest on see, et kui sa hakkad teadmisi juurde omandama, hakkad alles taipama, kui vähe sa tead.

Need on teadmise neli astet (sorry, hetkel pole aega graafikut joonistada). Ma ei tea, et ma ei tea – ma tean, et ma ei tea – ma tean, et ma tean – ma ei tea, et ma tean.

Eksperdiks saamine käib neid samme mööda. Kõige lõpus on sul sellised oskused, et sa ei pea nende peale mõtlemagi. Enne seda sa oled väga eneseteadlik, et sul on olemas oskused ja teadmised. Enne seda oled sa alles selle alaga tegelema hakanud ja su silmad on avatud – nii palju on veel õppida. Aga kõige ohtlikum on jääda kinni faasi, mis on kõige alguses – sa üldse ei teagi, et need teadmised olemas on.

Kui sa ei näe vajadust teadmiste omandamise järgi, siis sa ka ei kuluta energiat, et juurde õppida. Miks seda teha, kui sa juba tead kõike, mis teada on?

Inimeste üks suurimaid motiive on oma enesehinnangu säilitamine. Me peame pidevalt teadma, et me oleme head inimesed ja me oleme väärtuslikud ja väärime kõike head, mis maailmas eksisteerib. Seega me ei taha endale tõde tunnistada, sest see paneks meid tundma alaväärtuslikuna.

Aga aeg-ajalt tuleb endale tõde siiski tunnistada. Pikaajaline püüdlus reaalsuse poole on see, mis viib edasi. See on üks küpseks inimeseks saamise eeldusi – tõe poole püüdlemine. See on valus, aga seda tuleb teha.

Kui sa võtad omaks suhtumise, et sa tegelikult ei tea midagi, siis sa saad juurde õppida.

Ma olen lugenud tohutul hulgal igasuguseid raamatuid ja artikleid, ma arendan selles mõttes ennast pidevalt. Ja mul peaks olema tohutud teadmistevarud.

Aga mu hoiak on alati algaja omal. Ma tegelikult ei tea midagi. Ma võin ju olla omandanud raamatuteadmised, aga ma pean olema avatud ka reaalsele kogemusele.

Kui ma vestlen inimesega teemal, milles on selge, et ma tean sellest teemast palju rohkem kui tema, siis ma ei pressi oma teadmistega peale. Tegelikult on ju sellelgi oma head küljed, kui ma seda teeks – kasulikud teadmised läheksid ringlusse. Aga ma pigem kuulan huviga ja kuulan nii, nagu ma ei teaks sellest teemast midagi. Sest isegi kui mu vestluspartneril on asjadest täiesti vale arusaam, siis ka vale arusaam võib viia sügavama teadmiseni, sest see avab mingi külje, millele ma varem pole mõelnud.

Hoia silmad lahti. Mõistus on nagu langevari, ta töötab kõige paremini siis, kui ta on avatud.